Mis te arvate, et kui ma masendusest kokkama hakkan, siis teen vaid ühe söögi? Lisaks hommikustele viineripirukatele ja kartulisalatile tuleb ju ka õhtul süüa. Lisaks muidugi see, et pool päeva olen üritanud seebikast pilte väja võluda ja tulemuseks on plönnid, siis viimase söögi sihtgrupp on samuti – plönnid
24o g rakvere delikatess hakkiliha
1 sibul
3 viilu saia
pool klaasi riivsaia
1 muna
50 g juustu
seeni natuke
soola+pipart+hakklihamaitseainet
Sibula hakkisin ja saia leotasin. Segasin kõik kokku. Pistsin juustu tükid keskele ja seened kõrvale.
Tundub vahel, et on mingi periood, kus absoluutselt kõik asjad lähevad nahka Esimese asjana ootan ma seda, et saaks piigaga mina kõrvakontrolli. Seni ei saa Fotokas, minu armas ihuliige läks remonti Töö uputab mind mõnuga Ühesõnaga, kõik asjad koos. Täna hakkasin suurest kurvastusest kokkama. Eelkõige muidugi selle pärast, et mul fotokat pole ( no seebikarp on ) ja see pani piiri minu hulkumisele .
taigen:
3 dl vett
75 g margariini või võid
0,5 tl soola
1 spl suhkrut
3 dl jahu
4 muna
Lase vesi koos rasvaine ja soolaga keema.
Tõsta keedunõu tulelt, vala jahu sisse ja sega tugevasti.
Pane nõu uuesti kuumale plaadile, kuumuta segades, kuni tainas keedunõu küljest lahti lööb ja tainatombu moodustab.
Lase tainal veidi jahtuda ja lisa ükshaaval munad. Kui munad on suured, võta üks vähem. Iga muna lisades klopi tainas siledaks.Tainas peab olema ühtlane, paraja paksusega ja läikiv, nii et plaadile pandud küpsetised laiali ei valguks.
Tainast küpsetatakse kohe pärast valmistamist. Pritsi tainas läbi koogipritsi või pärgamentpaberist torbiku või pane kahe lusika abil parajad pätsikesed, rõngad või muu kujulised küpsetised küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
Küpseta 220°C juures 10-15 minutit, siis vähenda kuumust 200°C-le ja küpseta veel 10-15 minutit. Lõpupoole lülita kuumus välja.Ava ahjuuks ja lase küpsetistel natuke jahtuda.
Õnnestunud keedutaina küpsetised on seest tühjad ja ei lange kokku. Kokkulangenud küpsetised pane natukeseks ajaks ahju tagasi, kus nad uuesti kerkivad.
Täidiseks segasin mina paki kohupiima ja paki vahukoort. Vahustasin vahukoore kõvaks vahuks ja sinna hulka mikserdasin paki riccota kohupiima.
Mulle meeldib lugeda… oli kuidas meeldib… Aga “Minu Eesti” järjekord pole veel minuni jõudnud. Sellegi poolest, ei oleks paha mõni raamat uuesti üle lugeda. Kuna Epu raamatuid on blogides nii palju arvustatud, siis pole mina neist oma arvamust kirja pannud. Aga sellegi poolest – lugemist on rohkemaks jagunud…
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid: - Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Oi lõhkine küna Ma valutan juba hommikust saati pead, et mida peaks tegema…. Ma ju tean, et mõned inimesed on minu peale pahased. Kuid enda õigustuseks võin ma öelda, et ma ei jõua mingile ligi 15-20 pildile iga päev midagi kirjutada… Ammugi siis veel, kui ma tahaks mõnele pildile kohe kõvasti kriitikat teha ja tihti esitan omale küsimuse, et MIKS ometi ma seda ei tee??
Ma saan kuradima hästi aru, et inimesed peavad õppima. Kuid kas minu peale peaks pahandama, kui mul pole peale õpetussõnade midagi öelda? Valetada ma ometi ei taha. Või peaks vana libediku moodi suud silmad täis valetama ja sinna juurde veel õige mees peale selle olema? Olen proovinud, sellest jäi vastik maik mann… Ja minu õpetussõnad on samuti diletant-asjaarmastaja omad. Need kellel midagi jagada on – õpetussõnade näol – need on niikuinii vait ja ootavad seda esimese astme möödumist… ja ootavad ja ootavad … ning siis….
Egas nendest õpetussõnadest poleks ka kasu, sest siis hakkab tööle vana libedik, kes käib ja kiidab, patsutab ja matsutab, teeb kudi ja kõdi ning jälle on kõik häpid, ning lastakse vana moodi edasi. Lisaks kõigele muule, tahaks ma oma kodused kah maha lüüa .. vahelduva eduga. Aga see on teine teema ja pigem on see kättemaks selle eest, et ma liiga palju aega oma fotokaga veedan. Siis on vähemalt kellegi põlastav suhtumine garanteeritud. Ise olin loll ja kunagi vihjasin, et see nii toimib…. Aga ma saan nendega hakkama… plaan on valmis
Ikkagi, mul on lõhkine küna. Kas ma peaks revideerimist tegema? Silmad kinni pigistama ja minema jooksma või ma ei tea, mida ma peaks tegema, et saaks rõõmus ja rahul olla….
Väga lahe, vahel tuleb ka netist midagi rõõmsat ja positiivset.. Kuigi see on nii harv näe, siis tunnistan, et isegi selline väike jabur hetk tegi mu tuju päris mitu kraadi paremaks. Igatahes, kõik kes hetkel on tujutud ja õnnetu … minge külla kollikestele
Te võite mind hälvikuks pidada, kuid ainus reklaam mille järgi on mul iga kord tunne, et tahaks ennast puhtaks pesema minna on see Elioni kolm kuud tasuta reklaam. Ma ei ole spetsialist, kuid minuni jõudis see reklaam pööratud kujul. Iga enesest vähegi lugu pidav inimene pööraks selle reklaami peale ennast ümber ja loobuks.
Reklaam mis alandab tellijat – kes sellist reklaami ostma peaks? Või on meie ühiskond muutunud just selliseks, et need on tavapärased normid?
Hundiulg esitab täna küsimuse, et kas must huumor või nunnu tõde? Selle reklaami valguses pole siin musta huumoriga midagi tegemist. See on see meie elu nunnu tõde.
Kurvad hetked.
Mina lähen nüüd sauna, sest isegi sellistest asjadest mõtlemine tekitab tunde, et tahaks ennast puhtaks rookida…
Mind tabas eile hüsteeria. Põhjus lihtne, ma nägin jälle ilusaid mereäärseid pilte. Kukkusin oma kaustades sobrama ja jõudsin selleni, et ma ei teinud suvel mitte ühte normaalselt merepilti. Enamikel on puudu lihtsalt kiilfiter või siis ka tehtud vale nurga alt.. Ühesõnaga, ei midagi mille üle võiks rahul olla.
Nüüd olen ma keldrikakand. Eile tekkis lausa masendus, et mul on 25 G pilte ja tegelikult tuleks nii 24,9 G pilte lihtsalt ära kustutada.
Kunagi oli mul omal kah kummaline arusaamine piltidest. Nüüd on mul kõigest hoopis teistsugune teadmine ja kui aus olla, siis võiks ma veel kriitilisem olla oma piltide suhtes. Üldse lasen väga üle jala ja ei vaata päris korralikult mis pildil olemas on või pole. Ma tahaks hetkel lausa kaigast omale anda, sest kui veel loomulikuks pidada seda, et pildistades klõpsid kaardi täis, siis see mille sa sealt leiad peaks vähemalt vastama 10% ulatuses sellele, mida oled pildistanud. Aga minul ei vasta. Ma saan ehk kogu 100 MB pealt mingi 3-7 pilti, millega enam vähem rahul olla.
Siinkohal tuleb minul jänn. Mul on 25 G saasta masinas. Ühelt poolt tahaks selle kõik sujuvalt ära kustutada, teisalt on see disiplineerivaks jõuks – rohkem mitte sellist jama kokku pildistada. Samas midagi uut kah ei tule peale…
Surnud ring – kui nii võib väljendada… Kuidagi tuleks sellest välja pääseda või loobuda…
Mõtlesin, et ma ei kirjuta ennem siia midagi, kui mul on midagi positivset jagada, kuid sügismasendus on mind nüüd täiega vallutanud. Tunnen, kuidas akud on päikese puudumisest ja sellest, et ilmad on koledad nii tühjaks jooksnud, et ei oska kohe midagi peale hakata. See lõputu niiske ilm ja vihmased hetked on teinud oma töö. Mis mind aga selle juures kõige rohkem piinab on see, et ma ei saa sellise vihmase ja koleda ilmaga pilte teha. See on nagu lõputu hambavalu, mille raviks on vaja päikest. Või vähemalt kuiva ilma.
Kuid hommikud on meil siin vesised ja ööd on pimedad. Eile tehtud 100 kaadrist praakisin kõik välja. Mida sul ongi teha, kui enamus pilt on nö. pimedad. Välist välku mul pole ja see aparaadi enda oma ei toida koos selle objektiiviga. Toas pildistamiseks olen mõned nipid teinud, kuid ka need on poolikud lahendused.
Vaikselt kirun ennast, et miks ma kiusan ennast selle pilditamisega. Kuid ei saa – see on nagu haigus, millel on vaid üks ravi. Fotokas ja sina – kahekesi. Järjest rohkem tuleb neid hetki, kus ma tunnen, kuidas see haigus süveneb ja kirun ennast, et suvel konkreetne ei olnud. Ei loobunud. Oleks olnud masenduse ja loobumise jääknähud, kuid nüüdseks oleksin ma ehk juba terve.. .
Selle nädala AINSAL kuival õhtul liikusin ka kohta, kus mul on peas hulk pilte. Tulemuseks oli see, et mul KEELATI fotokas kaa võtta. Tundsin, kuidas mu sügismasendus süvenes ja kogu mu sisemine olemine tõmbus justkui jäätunud kihi alla…
Piltide tegemine on haigus – ravimatu ja see lõppeb surmaga…
Kõik kommentaarid, mis sisaldavad reklaami/spämmi/rõvedusi/mõttetusi/ajuvabadust lähevad kustutamisele.
Minu intellektuaalse omandi isiklikuks otstarbeks kasutamine on keelatud.
Posted by ninataga 
Posted by ninataga 
Posted by ninataga 
