Ma sain omale ÕE!

Täna, kolmkümmend kaks aastat tagasi planeerisime minna vanaemaga linna nääripeole. Pidi olema tore perekonna kokkusaamine, mis oli üks harvadest kordadest, kui ma emaga oleks kokku saanud.  Ometigi läks teisiti. Linna jõudes selgus, et ema on haiglas ja kasuisa oli üksinda. Minul tookord väikese tüdrukuna oli kurb tunne. Samas mingi tunne minus oli hoopis võimsam.  Mõtlesin, et näärivana toob mulle hoopis midagi paremat. Tõigi!

See oli minu kink siis näärivanalt 30.12. Ma sain omale pisikese õe. Tegelikult tahtsin ma venda. Sellist suurt ja tugevat, kes minu eest vajadusel kakleks. Ometi sain õe.

Kui päris aus olla, siis pole ma just eriti palju oma õega elu jooksul koos olla saanud. Me oleme kasvanud erinevates maailmades. Ometigi see geneetiline baas, mis sünniga kaasa antakse, see on meil suht sarnane.  See on teinud mõned trikid. Mõnesid asju lihtsalt teame mõlemad.

Õnneks koges minu õde seda, mida minul polnud õnn kogeda – emaarmastust. Ema kasvatas ja oli temaga koos kuni oma surmani. Mina olin selline kauge ja võõras. Olen seda vast siiani. Kuigi jah, 31 detsembri hommikul igal aastal tuleb see tunne tagasi. See on siis, kui ma sõitsin läbi lume ja tuisu 5 km suuskadega telefoniputkani ja helistasin kasuisale ning sain teada, et mul on ÕDE.  Elu on vaid üks kord mulle tiivad andnud ja seda siis 32 aastat tagasi, kui ma sain teada, et mul on õde. Need tagasi sõidetud 5 km pole mul meeles, sest rõõmsamat mind oli tookord raske leida.

Igatahes, sellel tänasel päeval ei pruugigi mul meeles olla, et mu õel sünnipäev on. Aga see tunne tuleb alati 31 detsembril tagasi ja meelde. Siis ma tunnen, kuidas mul on õde olemas…

Palju õnne sulle kallis õekene! Ma olen ikka sinuga .. mõtetes kindlasti.. nii täna..homme … nädala… kuu .. kui ka aasta pärast … ma olen ja elan .. teades, et mul on õde…

P.S. Mul on külmkapis kaks karpi kukeseeni … ma tean, et õde sööks neid hea meelega 🙂

Kokanduse õudusunenägu: Merle kook

Merle Värv kiusas mind. Riputas mitu koogi pilti ja RETSEPTI ei andnud. Mul tuli see visuaalse vaatluse järgi valmis teha.  Ainult toiduained andis, millest tehtud:  rabarber, mandlid, muna, piim, jahu. Kujutasin endale selle maitset ette ikka päris mitu korda ja lõpuks tegin ma selle ka valmis. Ühe asjaga läksin natuke pange, et ma küpsetasin liiga kaua ja kuumus oli natuke suur.

Foto NAGI's: k i u s a k a s :S

3 muna

100g võid

50 ml piima

3 spl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

soola

suhkrut ( 4 spl)

vahele:

2 pakki vahukoort

rabarberit külmutatud ( minul üks 400g keiju karbi täis)

Muna valge ja kollase vahustasin eraldi. Muna valge vahustasin kõvaks vahuks soolaga. Muna kollase läks vahtu suhkruga, lisasi toapehme või segasin uuesti ja lisasin piima. Segasin uuesti läbi. Lisasin 3 spl jahu ja nii küpsetuspulbri, kui ka vaniljesuhkru. Segasin selle kah ühtlaseks massiks.  Siis segasin munavalge vaikselt segades selle massi hulka. Laotasin ühtlaselt laiali paberiga kaetud plaadile. Peale raputasin mandilaaste.

Nüüd tegin ma vea. 220 kraadises ahjus küpsetasin keskmises vahes 25 minutit. Oleks pidanud küpsetama 200 kraadises ahjus ja mingi 20 minutit. Ehk.. aga see on katsetamise asi.

Peale jahtumist lõikasin koogi pooleks ja vahele panin vahustatud vahukoore koos pusustatud rabarberiga. Muidugi sellele suhkru lisamine oli koomiline töö 🙂 Seega, kogust ma ei teagi täpselt. Maitse järgi tuleb panna. Eks ma järgmine k0rd püüan seda ka kuidagi doseerida.

Merle oli täna hommikuks mulle ka enda tegemise viisi kirja pannud.. kuid mis mul öelda … hilja brat .. hilja.. ma tegin selle koogi omal moel juba valmis 😛

Liiga jabur, et olla TÕSI

“Kas ma zaaksin sada kaheksakümmend dollarit AKINA TR-10 kahepaharetilise ikonograafi jaoks, millel on theleskoopiste ja zuur läikiv kang???” Täna hommikul sain ma šhoki koos sokkidega. Uksekell – meie postiljon oli uksetaha ja ulatas mulle maksikirja. Kiri oli minu nimele. Kiri klobises ja ma arvasin, et tööjuurest keegi saatis mulle nänni. No järsku jäid mingid asjad maha … aga siis õnneks ma istusin…muidu oleks kukkunud.

Foto NAGI's: p o l e   i l u s

Sellised pildid on nüüd MINEVIK!!!

Selles kirjas oli ND8 ja ND4 ning hoidik nende jaoks. Need pisikesed asjandused, mida olen nillinud juba pikka aega millest olen ma hinge matvat puudust tundnud…

Mul on omad kahtlused kust see pärit on … nimetame seda siis selle maja valitsejaks mille pilt nüüd tuleb…

Foto NAGI's: Kukupaile :D

Muidugi võin ma ka eksida, kuid see on ainus seos .. kes teab minu objektiivi diagonaali ja seda, mida ma koos temaga nillimas käisin … muidugi on üks patune võib olla kaasatud… keda võib järgneval pildil näha…

Foto NAGI's: Hinnatud fotograaf

põlvitav aparaadiga hülgevunts!

Igatahes tuleb mul seda värki nüüd seedida… Järsku on neid patuseid veel … näiteks nende kaunite piltide autor.

Kes see ka polnud, igatahes tummaks olen ma löödud ja vaikus on hetkel kuldne. Igatahes, kes iganes tahtis mind vaikima saada see ka seda suutis. Mina olen nüüd väga … väga … kus…

Tänulikkusest ma parem ei räägi.  Seda ajan ma isegi kõrvadest välja…

Ma lähen seedima nüüd….

Lõpuks lõppenud

Võtsin eile omale aega ja vaatasin viimaste päevade pilte nagis. Mõneti tegi see mind kurvaks, sest enamus on kasutanud jõulukaardi teemat PALJUDEL piltidel. Peale paari esimese albumi vaatamist tuli tunne, et maailmas on vaid küünlad, piparkoogid ja muu jõulunänn ning kõik muu on olematu. Ise langesin kah kassitsüklisse – egas ma parem pole.

Foto NAGI's: R U T T U , L I N N U D !!!!

Õnneks muidugi on see vaid teatud tasemel kinni. Asjalikumad tegelased seda teed ei lähe.  Lausa hea oli lapata Jaagu pilte – seda jõulu kräppi ei olnud.  Samuti Martini omi, mis tekitasid sellise mõnusa talvetunde hoopis 🙂 Lihtsuse võlu 🙂

Hakkasin mõtlema, et miks inimestele jõulud nii olulised on? Me ei ole kristlik rahvas. Eestlased on tegelikult paganad. Kas tõesti see tulede virr-varr on see, mis lummab inimesed nagu hüpnoosiga ja muudab nad selliseks … harakalikeks?

Igatahes on need jõulud lõpuks läbi. Aastavahetus on palju meeldivam, sest see kestab vaid loetud tunnid. Siis tuleb vaikus ja see kõik saab läbi…Vaikusel on oma suured eelised ja võlu. Mina juba ootan seda – vaikset vaikust ja kulgemist selles pikas ajatsüklis, mida nimetatakse aastaks…

Kaitstud: … Pratchett ütles, et Surma näevad vaid need kes usuvad temasse..

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Jõulukoletise viimane päev!

Alustaks sellega, et üks kummaline asi juhtus. Ühel päeval mööda poode kolistades juhtus mulle näppu üks 1992 aasta raamat ja ma lihtsalt ostsisn selle ära.  Ma olen seda raamatut lugenud. Aga ometi ostsin ma selle ära. Pärast autos sügasin tükk aega kukalt ja mõtlesin, et miks…. kellele seda vaja peaks olema? Ning siis seda raamatut lehitsedes…

Foto NAGI's: H Ä I D ...

See oli täpselt nii, nagu ma ostsin selle suure sooja salli ja kindlad … ning kolm päeva hiljem, kirjutas Kukupai, et ta tahab suurt sooja salli. Ta sai selle. Kusjuures, selle raamatu pean ma kinkima Yksikhundile.

Hommik on. Täna on see kole päev, mill see koletis ringi liigub ja inimesi ähvardab. Mina sulgen ennast paari tunni pärast kööki ja ei lahku sealt enam eriti. Teen oma asjad valmis, siis on paar päeva hea rahulik elada. Ainult soendamise vaev. Surnuaeda on vaja kah vahepeal veel jõuda. Mõned küünlad panna vaja haudadele. Mina rändan mõttes muidugi kaugemale surnuaedadele.

Njah, kui nüüd siis päris aus olla, siis viimane tõeline jõuluüllatusega hetk oli mul siis, kui ema veel elas… Nii paar aastat ennem tema surma. Käisin nende juures jõuluõhtul ja ….

Igatahes, täna on jõulukoletise viimane päev. Minu jaoks tuleb nagu vabanemine pingest. Peale seda on eriti rahulik, kui lapsed ja mees oma kingid kätte saavad …. ma tean, et minul pole midagi oodata … ning tekib rahu. Inimene loll loom ootab ikka, et miski muutuks. Ei muutu. Aga ikka petab ennast ja loodab.

Head jõulukoletis Teile kõigile siis!

Teema sulgemine

Nii, et poleks segadust – tänasest mina ei räägi jõulude teemal. Ei taha kuulda midagi jõuludest ja sellega seonduvast. Ma püüan seda kõike vältida niipalju, kui annab.  Minu jaoks pole seda kõike olemas. Lapsed on oma jõulupeod ja kingid ning rõõmu saanud. Mees oma peod pidanud. Mina ei pääsenud haiguse tõttu oma nö. tööpeole. Kui aus olla, egas ma sinna just ka kippunud.  Seega, teema on suletud.

Foto NAGI's: Winter

Ma tõesti loodan, et keegi ei hakka seda lääget ila nimega JÕULUD  mulle ninna toppima ja nõudma, et ma hea näo pähe teen ja “rõõmustan” kohustuslikus korras…

Üks soov mul on – ma tahaks olla karu, kes saaks nüüd talveunne ennast keerata ja ennem, kui see jõulukoletis on on läinud, ei peaks ma ärkama…

Kokanduse õudusunenägu: Šokolaaditükkidega küpsistest plaadikook

Laupäevasel päeval võib ju ka küpsetada? Eriti, kui sa oled eelmisel päeval hulga viineripirukaid ja Dallase saiu küpsetanud sõjaväele, siis võiks kodus midagi hõrka kokku keerata. Kuna aga minu üks alalisi peavalusid on mis põhjale mida teha, siis seekord võtsin kätte ja rikkusin Vilma Piimaküpsise pulbri šokolaaditükkidega ära ja tegin sellest koogipõhja.

Foto NAGI's: j u l g u s t ü k k ...

1 pakk Vilma piimaküpsise pulber šokolaaditükkidega

100 ml piima

3 spl õli

2 suuremat õuna

1 pakk kohupiima

1 muna

2 spl õli

suhkrut

kaneelipulbrit

Õunad oli seekord süüdi, et ma siis üldse tegema hakkasin. Muidu oleks need lihtsalt ära mädanenud. Seega segasin selle paki pulbrit siis piima ja 3 spl õliga. Valasin piklikusse klaasvormi. Peale panin tükeldatud õunatükid ja raputasin natuke kaneeli.

Kohupiima hõõrusin suhkruga ja lisasin muna ning õli. Selle valasin omakord õuntele.

210 kraadi juurde ahju 45 minutiks ( kuni pealt on kohupiim selline küpsenud ilmega ) ja valmis see saigi.

Ausõna, arvasin, et egas see päris saa… aga teate, see sulab suus!

Kokanduse õudusunenägu: Piparkoogi-mandariini kook martsipaniga

No muidugi, kohati on selline magusa isu, kuid … lihtsalt ei viitsi midagi teha. Laps vaatas eile mulle suurte silmadega otsa ja nõudis, et nüüd kohe ja praegu tuleb teha piparkooke! Mis te arvate, et ma viitsisin otsida jälle välja vorme… hakata hulgim rullima selleks, et laps saaks plökerdada ja mässata. No ei viitsi noh! Ometigi pühapäeva puhul võiks ju midagi magusat teha. Sellist mitte tavapärast ja mis oleks suupärane.

Foto NAGI's: piparkoogi-mandarini

Nii siis panin peas kokku kaks maitset piparkook ja mandariin … ning lisasin martsipani.

200g piparkoogitaigent

4 mandariini

4 muna

100g martsipani

5 spl suhkrut

tiba soola

2 tl jahu

2 tl tärklist

Rullisin piparkoogi taigna suht õhukeseks. Koorisin mandariinid ja panin selliste mõnusate vahedega piparkoogi taignale.

Eraldasin munavalged ja kollased. Munavalged vahustasin soolaga kõvaks vahuks. Kollased samuti heledaks, koos suhkruga. Lisasin munakollastele 100g riivitud martsipani. Lõpuks jahu ja tärklise.  Segasin munavalge ja kollase omavahel lusikaga ja valasin piparkoogitaignale.

180 kraadises ahjus küpsetasin 25 minutit. Täiesti omapärane ja vaheldurikas kook. Mandariin oli selline mõnusalt krõmps veel seal vahel.

Kokanduse õudusunenägu: Banaani-kohupiimakook piparkoogitainaga

Vahel lihtsalt juhtub, et majas on hulk kohupiima. Nagu ka seekord. Tükk aega nuputasin, et mida ma sellest teen. Hulk retsepte sai läbi vaadatud. Midagi asjalist ei leidnud. Ikka vaatas see kuhi kohupiima ja juba musta koorega, kuid imepehme sisuga banaane mulle vastu. Kindlasti kuskil on keegi ka midagi sellist teinud, kuid mul on tunne, et vaid minu kiivas aju suudab midagi sellist kokku keerata.

Foto NAGI's: KODUKOOTUD...

200g muretainast

100 g piparkoogi tainast ( seda ise ei teinud)

2 pakki kohupiima

pool pakki hapukoort

6 spl suhkrut

tiba soola

4 banaani

3 muna

1 spl õli

2 spl jahu

Muretainast teen ma alati rohkem natuke, sest see seisab külmkapis hästi.

300 g võid
150 g hapukoort
2 muna
soola
suhkrut
650 g jahu

Pehmenda või ja vahusta, lisa sool, suhkur, munad, hapukoor ja lõpuks jahu.Sega kõik ained ühtlaseks.

Võtsin ma ümara lahtikäiva koogivormi, mille põhja katsin muretaignaga. Siis murdsin piparkoogi tainast tükki ja rullisin selle soolikaks ning surusin koogivormi servadele. Nii, et põhi jäi muretaignast ja ääred piparkoogitainast.

Koorisin banaanid ja viilutasin koogivormi põhja.

Kohupiimapakid ( 2x200g ) vahustasin 100g hapukoorega, lisasin suhkru ja munad. Segasin hoolikalt läbi.  Lisasin õli ja jahu ning segasin kohupiima massi ühtlaseks läikivaks.

Kohupiimasegu valasin ma banaanidele. Kuna Piparkoogiservad olid kõrgemad, siis tõmbasin nad servast natuke kohupiimale.

Panin ahju 180 kraadi juurde 45 minutiks ( mul ei ole õhuringlusega ahi ). Peale seda kui ahi ennast välja lülitas jätsin koogi veel umbes 20 minutiks ahju jahtuma.

Ära söödi see kook ühe õhtuga. Mõnusa maitsega kooslus oli .. banaan ja piparkoogitainas.