Ei oska .. ja ei hakkagi oskama..

Jälle olen ma jõudnud seinani… Sellise seinani, et nuta juures… Kaevasin 2 tundi piltides ja peale ühe teravuseta pildi mis oli lihtsalt koomiline ei suutnud ma enam ühtegi ära väristatud pilti leida.. ma lihtsalt kustutan need kohe oma silmaalt ära… Kuid siis meenusid mulle plaadid, mille tegin korraks suvel, kui masina vahetus oli… Ühe ma leidsin…

13.06 3

Mida teha? Kuidas teha pilti nii, et see oleks ära väristatud ja ma saaks selle üle uhkust tunda? Ma ei tea, mul on halb olla.. ainult siis, kui pilt on kehvake .. siis öeldakse selle kohta mõnuga häid sõnu… Muidugi kindlasti nende kohta, mis mulle omale sendi eest kah ei meeldi…

Igatahes, see pilt on ära väristatud ja ma ei ole selle üle uhke. Kui keegi ei saa aru, kust otsast siis Seesam on laiali valgunud ja tuled on nagu udukogud.. Emotsioon kaob saasta sisse ära… 😦

Igatahes targem on fotokas maha müüa ( ka see ) ja mitte kunagi enam pilte teha. PUNKT.

SELETUSEKS EMATEHNIKULE JA NAMSTOOPILE : Siit siis pilt, mis on tehtud statiivilt  ja selliste parameetritega.. see ei ole ilusate ja tarkade jaoks piisavalt ilus, sest pole ära värisenud ja värve muutnud. ISO oleks võinud 800 olla, kuid sedakorda oli see taotluslik.

Mudel: NIKON D5000
Säriaeg: 40/10
Ava: f/14.0
Fookuskaugus: 240/10
Tundlikkus ISO: 200
Originaali aeg: 2009:09:25 20:01:55
Muudetud aeg: 2009:09:25 20:01:55
MeteringMode 5
Säri baas: 0/6
Foto kõrgus: 664
Foto laius: 1000
Originaali laius: 4288
Originaali kõrgus:2848

25.09 29

Herpetofoobia või hoopis midagi sügaval sisimas??

Kuramus, ma ei saa sellest üle. Täna hommikul fotojahi pilte vaadates sattusin ma jälle ühe pildiga kokku ja nüüd on tunne, et kus on terava servaga labidas  …. oi kuidas ma hakiks. Ma tean, selle asja nimetust ja annan endale sellest ka aru see on herpetofoobia ehk hirm roomajate ees.

Foto NAGI's: g r i b õ

Minu esimene ja õnneks ka viimane  otsene kokkupuude nende roomavate tegelastega oli siis, kui ma olin mingi 9 aastane. Olin suved siis nagu ikka Võrumaal ja mind saateti ikka sooserva tooma labida ja ämbriga soomulda. Mulle ei meeldinud seda teha, sest teadsin, et seal võib olla usse. Räägiti, et seal on nii rästikuid, nastikuid ja isegi vaskusse pidi olema.

Iga kord, kui mind teisele poole järve  sooserva – kõndisin ma kogu tee ise kõva häälega seletades ( sest teadagi, selle soo servas elas ussikuningas ja mina uskusin, et kui ma kõvasti räägin, siis ussikuningas kuuleb ) ” Ussikuningas, vii oma alluvad mu teelt, ma kardan teda ja ma võin talle hirmust haiget teha” Nii ma siis iga kord kõva häälega rääkisin ja sinna juurde veel seda, et mul on labidas ja ma lihtsalt löön selle ussi maha.

Nii ma siis ühel augusti lõpu päikselisel päeval läksin jälle sinna sooserva poole ja ikka labida ja ämbriga. Ise ikka seletades. Vanad alati naersid mu üle, kuid mind see ei heidutanud. Kordasin jälle kõva häälega oma mantrat ise kohutavat hirmu tundes. Kuid sellel korral mind see ei päästnud. Sooserva jõudes valisin oma arust koha ( ei olnud kännu lähedus ja paksu samblakihiga ) kus usse ei tohiks olla. Tõstsin labida – kuid sedakorda vaatas mulle vastu uss. Endalegi aru andmata hakkasin ma teda labidaga hakkima. Ise kõva häälega nutma pursates. Nii ma siis hakkisin labidaga selle ussi ja ise nutsin. Kui ussist oli saanud üks puru, istusin ämbrile ja nutsin edasi.

Tundub, et vanad, kes ikka vist valvasid mind mingil moel avastasid, et ma ei tule tagasi tavalise ajaga – tuli vana Kinnu mulle järgi. Nii ta avastas mu seal ämbrilt nutmast. Nägi seda puruks hakitud ussi ja verist labidat….

Rohkem mind sinna ei saadetud. Ühel korral veel üritati, kui mäletan seda, et siis hakkasin üle kere värisema ja nutma – ning vana Sennu keelas selle ära.

Peale seda korda pole ma õnneks ühegi roomava isendiga rohkem kokku puutunud. Jah, sisalikuga küll. Need on lahedad. Samuti konnad ja ämblikud.  Loomaaias hoian eemale roomajate majast. Mind ei saa sinna isegi surma ähvardusel. Üks tuttav, kes tegeleb aastaid foobiate kontrolli alla saamisega loobus minu puhul. Mul on hirm sügavamal, kui tema ligi pääseb.  Mõistusega ma ju saan aru ja hoian ennast eemale – olen ju kaugelt näinud ühel korral kännul peesitavat ussi ja lihtsalt otsa ümber pööranud….

Teine tuttav tõi mulle mao liha – mille nägemine ( ta ei öelnud mis see on ) tekitas okse refleksi ja peale seda on mul vahel ka see, et ussi pilti nähes hakkan öökima.

Vahel on mõnel inimesel kah ussipilk – ma parem ei suhtle selle inimesega.

Kokanduse õudusunenägu: Kukeseened piirakas

Mida süüa laupäeva hommikul nii, et nädalavahetuseks tekiks mõnus olemine? Mina leidsin, et kuna sai see nädal veel kukeseeni talveks hangitud ( muidugi pool on juba ära tehtud toitudes) siis võiks ju … Muidugi võib 🙂

Foto NAGI's: Kukeseene-singi pirukad

Pool pulka pärmi ( umbes 50g)

3 spl suhkrut

pool tl soola

3 spl õli

poolteist klaasi piima

700g jahu

Pärm sulatada suhkru ja soolaga, segada juurde õli, siis veidi soojendatud piim segada hoolikalt ja siis jagu, segada tugevalt läbi ja seisma nii pooleks kuni tunniks ( sõltuvalt toa soojusest ) rätiku alla kausis.

Sisse pistsin:

200g Nõo pitsakatet

400g kukeseeni

Praadisin kukeseened kuival pannil ja lõpuks viskasin singikuubikud sinna juurde. Sibulat seekord ei pannud, kuid vabalt võib ka panna.

Kerkinud tainast näpsasin sellised väiksed tükikesed, lusikaga tõstsin sisu natuke lapikuks vajutatud taignale ja surusin küljed üle sisu kokku.

Ahjus eelkuumutatud 230 kraadises olid nad nii 15 minutit .. vahepeal määrisin munaga.

Igatahes, peale 20 minutit polnud sellest 25 pirukast mitte midagi järgi … kausis valitseb tühjus. Mul seekord vedas, sain isegi 2 pirukat 🙂

Kokanduse õudusunenägu: Martsipanõuna ja martsipani kook

Käisin Therdalia juures nuusikmas. Avastasin Taevaliku õunakoogi. Muidugi ei saanud seda mulle rohkem öelda, et üks hea retsept tuleb ära rikkuda… Muidugi mina asusin kohe asja kallale. Ja kuidas siis muidu, ikka muutes värki.

Foto NAGI's: õuna-martsipani

80 g martsipanimassi
3 muna
100 g suhkrut ( hapumatele ikka rohkem )
180 g jahu umbes vist, sest käis see rohkem silma järgi
1/2 tl soodat
2 tl vanillisuhkrut
1 pakk kohupiimatoru rosinatega
80 g võid
400 g martsipan õuna (kooritult-tükeldatult)

Koori õunad, eemalda südamed ja seemnekojad ning lõika õhukesteks viiludeks või pisemateks tükkideks.
Sulata või ja jahuta.
Köögikombaini lõin 3 muna, lisasin suhkru ja soola ning vahustasin mõnuga pikalt. Siis murendasin martsipani ja segasin uuesti, kuni kõik segunes. Lisasin kohupiima ja või. Lasin köögikombainil veel segada seda värki. Siis valasin jahu juurde ja sinna sekka vanillisuhkurt ja söögisoodat. Segasin tükk aega korralikult. Valasin pool tainast rasvaga määritud vormi. Laotasin õunad vahele ja teise poole peale. ( see oli natuke vale, sest keskelt jäi esimese hooga natuke toores, just laumine osa)  Küpseta 180-kraadises ahjus 35-45 minutit kuni kook on pealt kaunilt kuldne. NB! Minul pole ringlev ahi, seega 45 minutit oli paras aeg.

Maitse oli muidugi mõnus. Mulle kah ei meeldi need pärmitaignal õunakoogid. Muretaigna omad kah mitte. See oli aga sulav suus.

Mitte essugi ei taha!

Ma ei tea, paljud teist on seda tunnet tundnud, et lihtsalt mitte midagi ei taha teha! Mina ei taha täna mitte midagi teha. Selline loll tunne on, käin ringi ja virisen omaette: ma ei taha mitte midagi teha! See on nagu mantra. Kuid ometi olen ma täna juba pesnud masina jagu pesu, pannud selle õue kuivama. Ootamatult pähe sadanud küttepuude hunnik oli vaja varju alla loopida. Loopisin ära.

Foto NAGI's: p a r e m a l e ...

Ühesõnaga, selline jubejaburtüütu hommik on olnud. Ainus mille mõte minuni on jõudnud on see, et ma ei taha mitte si**agi teha. Ma peaks ühe loo tegema läpaka aku teemal. Mõte on olemas, kuid seni seisab see selle taga, et ma lihtsalt EI VIITSI teisele korrusele ronida ja võtta läpakas, kiskuda sellel lahti aku .. teha sellest pilti ja kõik see valmis mõeldud mõte lihtsalt notepad-is üle lugeda, vead parandada ja siis teele saata.. ning jääda ootama tehtud parandusetga lugu, et seda avaldada.

Nii ma istun, loen EE ja Postimeest. Longin Nagis ringi ja kirjutan totakaid kommentaare – sest midagi head pähe ei karga.. Vaatan ja imetlen inimeste pildi tegemise oskust või ka mõnede puhul vigu, mis panevad ohkama ning endalt küsima, kas peaks neile seda ütlema?

Igavesti tobe reede hommik. Isegi Hirm pole mulle kallale täna tulnud, seega olen mõnuga jännis. Ime, et ma iseennast täna üldse välja kannatan. Tegelikkuse ei kannata – ma olen täna endaga suht riius. Tavaliselt kõik krõbedad sõnad, mida ma teiste aadressil lendu lasen – tulistan täna enda pihta. Muidugi tavapärasest veel räigemas vormis….

Kuid ometigi – ma ei viitsi mitte essugi teha 😦

Kokanduse õudusunenägu: Lehetaigna-viineripirukad PANNIL!

Muidugi – kus häda, seal tuleb juurde. Mu elektripliidi praeahi andis otsad 😦  Kuigi poole oma söökidest teen praeahjus. Nutt ja hala. Avastasin ma selle, just siis kui olin valmis teinud lehetaignapirukad viineriga. Esimese hooga olin jõuetu. See oli umbes sama tunne, nagutekib arvutit mitte tundval inimesel, kui arvuti enam ei käivitu. Panin pirukad ahju ja ups .. ei võtnud isegi tuld sisse.

10.09 6

Nii ma siis seisin seal ahju kõrval ise peaaegu nutma puhkemas. Mehele helistamine oleks mõttetu olnud. Mida tema kaugjuhtimisel teha saab. Nii ma siis vaatasin, kuidas minu pirukad muutuvad järjest vormitumaks..kui tärkas, et mul on ometi pann … kaanega pann.

Nii ma siis nad ära praadsin nö. Täiesti söödavad ka sellisel moel 🙂 Ma loodan, et ma nii ei peagi ainult süüa tegema jääma…

Kokanduse õudusunenägu:Pole enam ruumi!

Igatahes sai minul selleks aastaks hoidiste tegemine lõpu. Nimelt tuli Pubekas keldrist hoiupaigast ja teatas, et meil pole enam hoidiste hoidmiseks ruumi ja tühjad purgid on otsas. Hakka või nutma kohe!

Foto NAGI's: v õ t t a - j ä t t a ?

Ähvardati mind ju ometi veel kurkidega ja lisaks pidin veel saama hulga tomateid. Seeni on metsad täis – millest võiks kah marinaadi panna oma 3-4 purki…

Sellel aastal sattusin esimest korda pirnide otsa, millest tegin kohe mõnuga 10 purki kompotti. Igatahes, need üksikud pirnid, mis välja jäid pistsid lapsed mõnuga nahka.

Retrsept oli lihtne.

2 liitri vee kohta pool kilo suhkrut – sellest keeta siirup. Pirnid pistasin potti ja lasin korraks selle kõik koos siirupiga keema. Edasi toppisin need juba purki. Kogu lugu. Ei midagi rohkemat. Plekkkaaned kaanetajaga õhukindlalt peale ja tuppa nurka ahtuma.

Kurkide retsepti esitlesin juba eelnevalt. Samas stiilis tegin ka tomateid 2 purki. Pole ennem proovinud, kuid eks nüüd siis saab teada mis sellest tuli.

Letsot aga keetsin hoopis teises stiilis, kui Bianka seda tegi.

Potti viskasin 3 kg tomatit, 1 kg sibulat, 2 kg kabatsokki, 1 kg paprikat ja lasin keema. Juurde panin sellele kogusele soola maitse järgi ja suhkurt samuti ( ligi pool klaasi) ning 3 spl äädikat. Ei mingit õli! See kõlbab ideaalselt nii salatiks, kui ka kuhugi supilisaks.

Igatahes, kui ma veel nüüd saan selle õunamahla laari tehtud, siis sellel aastal ma enam midagi sisse ei paki. Aitab ikka küll!

Kaitstud: hirmusündroom

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: viis aastat

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: