Ajakirjanduse sünnitatud koletised

Täna varahommikul oli mul valik, et kas ma triigin, koristan või siis kirjutan blogi. Inimene on loomuses laisk, seega valisin kõige vähem energiat nõudva asja – blogimise.  Muidugi on igasugune blogimine egotripp ja eneseimetlus, siis egas mina kah sellest patust prii ole. Kuna eile ei lastud mul nautida ühte tobedat ameerika action filmi, mis oleks minu “egotripi” vajaduse rahuldanud, siis tuleb mul kirjutada. Kirjutada aga tahaks ma nendest “staaridest” keda meedia on sünnitanud, sest mind sunniti filmi vaatamise asemel sellele mõtlema.

autor: ninataga

Mõneti on see mõte mul juba peas keerelnud tükk aega. Kuidas kuramus sünnivad sellised monstrumid nagu eesti staarid … minu mehe sõnastuse järgi alati kui ta mõtleb Baari Paavo, Bussi Pirjo või Farmi Gabrieli peale, tahaks ta sinna otsa lisada veel Kämbla Kati ja Pihu Pille..  Kui aus olla, siis egas ta ei eksi. Ikka on vaja kedagi, kelle suunas tomateid loopida. Olgu see siis kas „maag“ Hannes või siis staarmetroseksuaal Vaido Neigaus … mingid imetlevad, mingid loevad ja põlastavad, sealjuures ennast paremaks pidades, mõned lihtsalt loevad ja irvitavad ning siis on mingi osa inimesi, kellel pole sellest sooja ega külma, kas meil on eestis üks või kaks staarmetroseksuaali või pole neid üldse, sest see kõik ei lähe lihtsalt korda.. Tunnistan ausalt, et ma oleks ka ise sellest „väärtmeediast“ eemal, kui mul poleks kodust „infopunkti“, kes loeb ja targutab etteantud teemal. Samuti veab mind vahelduva eduga vestlusse nendel teemadel ning et arutleda tuleb mul seda haiget „eesli ila“ lugeda ja tõdeda, et kollane meedia sünnib vaid peldikusse lugemiseks riputada…

Ometigi on see fenomen, kuidas mingisugustest inimestest tehakse „staarid“ meedias ja siis peaks kogu eesti lugema ning neid „staarideks“ pidama?  Tihti tekib küsimus, kuidas on meil nii palju inimesi, kes tahavad ennast sellise mõttetusega samastada? Meedia on ju võrdlustelt loodud, et kas vastandud või võrdled… samastud või põlgad..

Meedia loob trende, moode, viise, laade, suhestust ja samastust. Tahame või mitte, kuid nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Ometigi, kui veel aastad 20 tagasi selline tühine tühisus läbi ei läinud, siis nüüd see müüb… Nüüd räägitakse sellistest asjadest nagu väärtusest ja nendest kes seda ei tarbi tehakse tühised molekulid. Ometigi edasiviivaks jõuks ei ole tühised seebimullid, mis on siis täis puhutud meedia rahaahnusest tulenevalt sooja õhku, vaid tegudel põhinevat tegevust.

Vaadates vahel seda, kuidas mingid kodanikud tundide viisi hõikavad Twitteris mingeid lauseid või kirjutavad enesekiitvaid lausekesi Facebooki mõttekasti, siis tuleb ahastus peale. Kangesti tahaks mõnelt kodanikult küsida, et „oot mida sa öelda tahad“, siis selle vastuseks tuleb lõputu ving ja hala…

Minu arust on põhjus selles, et inimesed tahavad näida, mitte olla. Tegudel põhineva maailma aeg on otsas. Mehed, kes enam ei pea mehed olema, hakkavad metroseksuaalideks ja naised, kes oma kohta ei tea hakkavad rääkima sellest, et inimesed peavad kõik ühte nägu olema, kandma riideid 0 suuruses ja olema bitchid, sest kõik muu on ju ometigi vale…

Aastaid tagasi süüdistati Mart Laari selles, et ta on lapsesuu. Ta räägib asjadest nagu nad on, mitte ilustades ja kauneid krutskeid juurde ehitades. Kui aus olla, siis võis isegi öelda paljude asjade kohta, et nad on asjad iseendas. Maailm oli terviklik paik ja selles tehti asju, millel oli hind. Kõik oli lihtne ja tegudel põhinev. Nüüd aga lugedes ajalehti tekib kohati tunne, et kus on lugu?

Alles hiljuti kirjutas ühe maakonnalehe ajakirjanik jutukese, kuidas ta hommikukohvi jõi ja koera sügas… Ma ise poleks vist seda avastanud, kuid mu kodune lehelugemise masin avastas selle. Otsisin siis selle artikli ka täna välja ja vahtisin seda jahmunud pilgul. No ei ole enam meediat. On „koletis“, kes toodab „staare“ mille ainsaks väärtuseks on see, et seda saab „tomatitega“ loopida ja BÖÖ karjuda. Kuid kes seda ostab? Ma ei ole kuude viisi Delfit lahti teinud. Viimati avasin selle lehe, kui avastasin oma blogist selle, et mingis nädala kokkuvõttes oli mingi blogi link sisse viidud. Siis ma kah peale pisukest mõtlemist ei olnud mitte meeldivalt tänulik vaid olin pigem pahane, sest minult polnud keegi luba küsinud.

Ajakirjandus sünnitab koletisi, sest kuidagi teisti seda hinnata ei oska. Tsirkus ja trall on see, mida inimesed lugeda tahavad. Isegi autode hinnangud on viimasel ajal siin seal lugedes nagu 6 aastase poisikese kirjutatud. Isegi mina tahaks autost rohkem teada, seda kuidas mingi vend ennast autos tunneb, see mind absoluutselt ei huvita….

Hiljuti avastasin ühe noore ( kes kurat seda muidugi teab, kui noor ta on 😉 ) ajakirjaniku Roone Roosti, kelle lugu oli lahe lugeda. Lugesin ja sisu oli olemas. Lugesin arhiivist lugu ja jälle.. sisu oli olemas. Tegudel põhinev maailm oli täiesti toimiv. Kuid kurvaks teeb see, et need on üksikud terad meedias. Enamus on staarmetroseksuaalsusest kirjutav ja kollaselt lokkav meedia….

Enamus mu tuttavaid teab, et mina ei tarbi just alkoholi, kuid viimased 5 päeva on mul tunne, et tahan Rummi, colat ja laimi. Võib-olla poleks seda tunnet isegi tulnud, kuid üks kodanik FB-s deklareeris hulga alkoholi põlastavaid üllitisi. Mis olid nii silmakirjalikud, et ajas öökima. Elementaarsete asjadega vehkimine ja põlastamine tekitas tunde, mida ükski alkoholireklaam pole siiani tekitada suutnud – tahtmise alkoholi tarbida.

Seega kulla sõbrad, kõik kes te tahate mind sünnipäeval meeles pidada ( ups, see on varsti ) ühinege ja kinkige mulle pudel rummi J Ma usun, et enamusel on mu mobla olemas ja piirkonnas on vaid üks Smartposti kastikeskus…  PROOSIT!

Mõni teab minust kõike ehk ….

Oi jaa, väike saatan tõstis täna hommikul minus pead.. Nimelt oli keegi avastanud minu ühe hõike aprilli viimastel päevadel… kus ma sikutasn sabast neid, kes seda tahtsid .. nii lahe ju eksole 😀  Kuna ma viimasel ajal olen selline vana lepplik mömm ja ei viitsi inimeste tirriteerimisega tegeleda ( pigem siis seda, et ma ei viitsi uusi huvitavaid nurki leida ) ning taskufilosoofidele ja -psühholoogidele tööd anda… ( mida muud siis osad avalikud postitused siin on ) siis väga nauditav on see, kui keegi mõne vana kondi kuskilt leiab hambusse. Eriti, kui ma siis ise loen seda, mida olen kirjutanud …

Igatahes mõnus puhkusehommik, kus kunagi tehtud töö on rõõmsalt jälle vilja kandnud ja mulle kinkinud hetke, kus ma sain rõõmsalt itsitada 😀

Seega, kui keegi tõesti arvab, et ta teab minust kõike ja ” teab täpselt ” milline ma olen … siis võib öelda, et ta teab ennast ja ainult ennast … sest maailm on kord nii loodud, et kõik on vahetu peegeldus..

Aga ilus kena suvehommik… lisada jääb, et see Evili % on stabiilselt 99 ja seda ma isegi muuta ei taha… sest see on nii meeldivalt lahe 😀

Hullult muhedad kaaskodanikud …

Nüüd on siis käidud ja nähtud. Hästi muhe seltskond. Küsite siis kes? Ahha.. need hullud.. samasuguseks hulluks võin ju ka ennast pidada .. selline hull, kes peab kohe kell 5 tõusma, kuigi on mingi pool 4 magama jäänud ning äratama ka teised sama lollakad ja minema pildistama.. päike ajab ju ennast ometi 5.30 taevasse, siis on pidu läbi … ennem seda tuleb saada hetked.

Isegi siis, kui sa pole hommikul muud joonud, kui paar lonksu Jacobsi 3in1, mis on ikka tõeline solk … ikka ronid sa metsas ringi mingi 2-3 km ja otsid ja vaatad ja vaatled.. aga mitte niisama, vaid läbi oma lisasilma…

Muidugi teistest hulludest ei räägi. Need on täitsa samasugused.  Rääkimata sellest, et kui sa esmaspäeva kella 15 ajal mõtled, et miks kuramus küll sul ikka veel vahelihas valutab ja siis meenub sulle, kuidas mõned poolearulised Lamba – adas naersid nii, et munad märjad … ( silmamunad ikka ) ja hing tahtis paelaga kaela ronida.. siis hakkad jälle vaikselt turtsuma, nagu tasesel tulel keev püreesupp või siniallikad…

Egas need teised ( kes ikka ka öösel kõik ühes pisikeses majas olid) hullud, kes otseselt meie pundis ei olnud .. needon samasugused. Eriti kui lemmiktegevuseks on fotopooside eksponeerimine… Üks kodanik tabas sellised poosid .. Eks kõik tabasid teiste poose ja need omakorda tekitasid nalju ..

No naeru ja nalja jätkus kauemaks..

Isegi need “haisvad” laigulised, kellega oli võimalus kohtuda vaid kord, tekitasid tunde, et maailmas on igasugu hulle … ja nendega koos irvitamine millegi üle oli varrukast võtta.. lahe igatahes 😀

Muidugi mõned esteetilised kodanikud, kes arvavad, et nende teadmine maailmast ja nende staatus loob eelduse olla tark ja targutav.. kummastasid mind jälle.. koos selle ülbelt põlastava maailmapõlgusega, kus vaid nende “klassi” kuuluvate kodanikega on neil asja ja isegi rääkimist .. või siis suhtlemist .. mooooooooooooooooooooooooos… oi jah 😦

Minu ( usun, et meie lahedate hullude ja poolhullude ja muiduhullude) ja ka teiste rõõmuks ( mine tea, ehk mõnel ka kurbuseks, kuid välja seda ei näidatud) tekkis nendega selline pisitilluke kokkupuute punkt. Vähemalt minul oli küll aga iga kord selline tunne, kui neid kohtasin, et KOMMUNISTLIKU PARTEI peaboss isiklikult on koos oma tentsikuga saabunud ja vaatab, keda järgmisena värvata ja keda KGB-le hommikusöögiks sööta. Prrrr… kole tunne tekkis… Nõukogude aegne igand ja küüniline kalkus koos nomenklatuurist tuleneva tühisusega õhus hõljumas.. kui sellest oleks pildi saanud, oleks selle toonid olnud väga sügned…

Ok, selle mis hingel rääkisin kah ära…

Järgmiseks korraks aga tahan kah omale orandže potikuid! Siis lähen koos ühe teise hulluga hanesid taga ajama :D:D:D Siis teeme KOOS selliseid pilte ja pärast … uputame veel mõne mõisa ära!

Lisaks kõigele muule .. oskab üks onu kuradima head suppi teha 🙂 Siin aga vahetavad nad koos korraldaja onuga retsepte ja püüavad välja selgitada minu koogi koostist… AGA MA EI RÄÄGI IKKAGI!

Olgu peale, esmamuljed olid sellised… kui kõik oma fotod nüüd siia sinna ja kolmandasse kohta ülesse riputavad, siis teen fotoreportaazi kah ära … aga mitte ainult pildis vaid suuremas osas sõnas .. koos pildiviidetega 😀


Kalender on saatanast!

Esmaspäeva hommik. Juba nädal aega vaatan usinalt kalendrisse ja ohkan südamest, et päevad liiguvad ikka nagu teod. Mida ma sealt kalendrist vaatan siis tahaks nii mõnigi küsida.. egas ma midagi erilist ootagi.. ikka seda Kevadtormi, mis toob mulle 5 nädalase puhkuse. Iga kevadise vaikuse ja rahu maapeal. Selle aasta oma on eriti oodatud, sest eelmise aasta mai kuust olen seda juba oodanud. Ometi päevad liiguvad ikka teosammul… ja kalender näitab, et veel ei ole see õige aeg käes.

Foto NAGI's: m u u u u u u u u ...

Seni aga tuleb tegeleda lumega katusel, veega keldris ja lagunevate teedega… Talv on olnud tõeliselt kohutav, sest lumi on uputanud kõik ja neid “ilusaid talvepilte” ei suuda ma isegi vaadata. Rääkimata sellest, et “sellest kohast” tekkinud “suhkruhaigusest” olen ma lahti saanud ning “moosi” lugemine tekitab juba ägedaid vasturektsioone. Eks ma olen vast välja kasvanud. Samuti on minu sugusel suure “egoga” inimsel raske leppida sellega, et ta on täielik “sitapea” ja oskused on täiesti olematud.

Aeg ei liigu ja isegi lume vaatamise peale tekib vaimne kollaps, mille tulemuseks igasuguse fotograafilise silma olematuks muutumine. Täpsemalt väljendudes täielik fotograafia surm.

Ainus mis päästaks oleks suure hulga päikese juurdevool meie pisikesel maarjamaal. Kukupaile sai käsk antud, et tulles eestisse, tuleb kaasa tuua suur hulk sooja ja päiksest. Kahtlustan, et N. ei suutnud seda kanda ja seepärast jäi ka see maha…

Nii tulen seda saatanast sigitatud kalendrit vaadata ja oodata, et päike hakkaks kõrgemalt käima ja miinus kraadide asemel tekivad pluss kraadid .. ning saabuks Kevadtorm.

Minu muusika ajab Teid öökima!

Kurat võtaks! Sa ei pista nädalate viisi nina blogisse, et sind rahule jäetaks.. ja ikka leitakse sind ülesse. Kott komme oleks palju parem olnud 😛 , kui see millega sa Yksikhunt mind viskasid. Seega, kes tahab ligimisele head teha – pool kuningriiki sellele, kes tekitab mulle suure koti komme! Tõesõna, minu muusikamaitse on nii ebanormaalne ja Janke igavusega pole sellel kah mitte midagi pistmist, seega kas mul on seda kõike üldse mõtet teha? Pettumus on niikuinii… kellel iganes.

Foto NAGI's: t õ e h e t k e s ...

Tõehetkes

Pettumus tuleb siit!

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

1.  Pulmalugu

2. Matuselugu (põhjenduseks siis see, et keegi ei tahaks nii jubedat lugu kuulata ja ei tulegi ÕNNEKS kohale)

A.I.V.O tehku kah, kui juba mina pidin tegema! Just selline Nagu Saatpalu loos tundub ta mulle…

Osaline aga laulab nii.. seega tehku kah!

Hundiulg – kes siiani on kõigest eemale saanud .. selle loo saatel..


Jehhuu!!!

Väga lahe, vahel tuleb ka netist midagi rõõmsat ja positiivset.. Kuigi see on nii harv näe, siis tunnistan, et isegi selline väike jabur hetk tegi mu tuju päris mitu kraadi paremaks. Igatahes, kõik kes hetkel on tujutud ja õnnetu … minge külla kollikestele 😀

hopper

Haiguste ravi: PÄIKE

Mõtlesin, et ma ei kirjuta ennem siia midagi, kui mul on midagi positivset jagada, kuid sügismasendus on mind nüüd täiega vallutanud. Tunnen, kuidas akud on päikese puudumisest ja sellest, et ilmad on koledad nii tühjaks jooksnud, et ei oska kohe midagi peale hakata. See lõputu niiske ilm ja vihmased hetked on teinud oma töö. Mis mind aga selle juures kõige rohkem piinab on see, et ma ei saa sellise vihmase ja koleda ilmaga pilte teha. See on nagu lõputu hambavalu, mille raviks on vaja päikest. Või vähemalt kuiva ilma.

Foto NAGI's: KOIDIK-ud ...

Kuid hommikud on meil siin vesised ja ööd on pimedad. Eile tehtud 100 kaadrist praakisin kõik välja. Mida sul ongi teha, kui enamus pilt on nö. pimedad. Välist välku mul pole ja see aparaadi enda oma ei toida koos selle objektiiviga. Toas pildistamiseks olen mõned nipid teinud, kuid ka need on poolikud lahendused.

Vaikselt kirun ennast, et miks ma kiusan ennast selle pilditamisega.  Kuid ei saa – see on nagu haigus, millel on vaid üks ravi. Fotokas ja sina – kahekesi.  Järjest rohkem tuleb neid hetki, kus ma tunnen, kuidas see haigus süveneb ja kirun ennast, et suvel konkreetne ei olnud. Ei loobunud. Oleks olnud masenduse ja loobumise jääknähud, kuid nüüdseks oleksin ma ehk juba terve.. .

Selle nädala AINSAL kuival õhtul liikusin ka kohta, kus mul on peas hulk pilte. Tulemuseks oli see, et mul KEELATI fotokas kaa võtta. Tundsin, kuidas mu sügismasendus süvenes ja kogu mu sisemine olemine tõmbus justkui jäätunud kihi alla…

Piltide tegemine on haigus – ravimatu ja see lõppeb surmaga…

Kokanduse õudusunenägu: Retseptita kook

Ilmad on nii kehvad olnud ja eks minu sisemine kaitsevõime on niivõrd kahanenud, et ma olen jõudnud sellesse etappi mis ka minu haigeks tegi.  Esmaspäeval piinas mind kerge peavalu, kuid kolmapäevaks oli see korralikuks hädaks paisunud.  Nüüd siis on palavik kah kallal. Mis mind aga selle juures häirib on see, et kõik plaanitud ettevõtmised on tegemata 😦

https://ninataga.files.wordpress.com/2009/10/17-10.jpg

Kõiges mida teen on piinatud tunne – mitte midagi ei taha teha.  Eile tegin lehttaigna-ploomi-kohupiimakooki. Täiesti maitsev tuli. Aga energiat polnud, et sellest pilte teha rohkem, kui ühe ja sellest postitus teha.

Kes tahab, mõtleb selle ise välja, kuidas seda tehakse.  Lehttaigent on kilo jagu ja pool kilo ploome. 400g kohupiima.

Ahjus oli 190 kraadi juures 40 minutit.

Hapukurgine Madonna…

Oeh, miks see ometi nii on??? Muidu täiesti normaalsed blogijad, oleks justkui ära tehtud ja ümber sündinud – kõik kaagutavad teemal Madonna?? See veel puuduks, et muidu vaid asist teemat puudutavad tegelased nagu Oudekki või minu pärast kasvõi Mart Laar hakkaks kirjutama Madonnast. Igast meedia kanalist on terve eilse päeva kostunud vaid üks teema – Madonna lennuk maandus, Madonna tegi proovi, Madonna astus lavale  … jne…

Foto NAGI's: k o d u t u d

Oeh, eesti on ikka imetilluke riik ja enamuse eestlaste mõtlemine muutub mingit maailmastaari kohates koheselt ( pakun, et see siiski on endast mitte teadlike inimeste probleem üle maailma ) lömitavaks, ohkivaks ja ahetavaks.

Üks inimene küsis minu käest eile, et kas sa siis poleks tahtnud minna? Vastasin, et mul oli isegi kaks võimalust minna, kuid ma ei tahtnud minna. Esimene võimalus oli ise osta VIP pilet ja teine võimalus oli pakkumine tuttavalt, et tal on pilet üle – lähme?  Loobusin mõlemast. Peale seda, kui ma eile aga vaatasin esimesi pilte, mis postimehes olid, siis tekkis vaid korraks tunne, et kuramus – oleks teinud vähemalt mõne HEA pildi. Kuid see oleks muidugi eeldanud mitte keset väljakut seismist vaid juba mingit pressile mõeldud kohta. See poleks niikuinii võimalik olnud. Seega – siiani olen arvamusel, et mind see ei huvita. Lisaks see meeletu rahvamass, mis sinna kokku vooris – mis selles lõbusat on? Hulk teineteise jalal tammuvaid inimesi, helivõimendust, mis kostis teisele poole lasnamäge ja kurdistas kindlasti suurema enamuse laululaval viibijaid….

Ei, veelkord ei.

Küsida enda käest, et mida ma siis tahaks – jaah.. tahaks.. Näiteks istuda kuskil salongkohvikus, kus salongilaval vaikselt keegi mõnusalt laulu lööb. Sellised massiüritused ei ole minu jaoks. Mind ei löö massiga, mind lööb millegi tõeliselt ilusa ja harmoonilisega.

Kaneelilõhnaline WC

Ärkad hommikul ja muidugi esimese asjana on sul vaja külastada maja, kus kuningas kah jala ei käi. Teed ukse lahti ja sulle lööb pahvakas kaneeli lõhna näkku.

Foto NAGI's: p a l j u ...

Püüad mõelda õunakoogile või siis kaneeli saiakestele, kuid wc-s selliste mõtete mõtlemine .. no jah…

Ometigi jälitab sind kogu hommikuse wc-s toimetamise aja kaneelilõhn ja mitte kuhugi pole selle eest peituda. Vaikselt mõtled, et kas järsku lavendli lõhn poleks parem? Samas tead, et lavendel pole just sinu kõige suurem sõber ja ennem olgu kaneel, kui lavendel.

Nüüd tahaks kõik küsida, et miks ma siis topin seda lõhna omale wc-sse? Vastus on väga lihtne. Paar nädalat tagasi arvasid sipelgad, et nad võiks teha omale pesa minu vannituppa, kus ühtlasi asub ka wc. Nii lihtne see ongi. Pannes sipelgalõkse püsti, ei muutunud 3 päeva jooksul midagi. Ostsin lisaks veel pulbrit, millega katsin peaaegu terve wc-vannitoa põranda ja kah ei midagi, kuid alles peale seda, kui raputasin pool 100g kaneelipulbripakist põrandale laiali – olid need vastikud kaasüürnikud kadunud. Muidugi lisaks veel see, et mu pubekas käis ja tappis kõik tiibadega sipelgad ära. Neid oli ikka üksjagu.

Nüüd on hommikud vannitoas vaiksed ja kaneelilõhnalised… Kas pole tore? 😛 Igal hommikul saab mõelda esimese asjana kaneelisaiadele ja õunakoogile…

Ma arvan igatahes, et nüüd natukene aega kindlasti ei ole minust õuna-kaneeli koogi tegijat või siis kaneelisaiakesed ei kuulu minu küpsetamise plaanidesse 🙂

Aga see imal hais ajab ikkagi vaikselt öökima…