Jehhuu!!!

Väga lahe, vahel tuleb ka netist midagi rõõmsat ja positiivset.. Kuigi see on nii harv näe, siis tunnistan, et isegi selline väike jabur hetk tegi mu tuju päris mitu kraadi paremaks. Igatahes, kõik kes hetkel on tujutud ja õnnetu … minge külla kollikestele 😀

hopper

Reklaam tuleviku näitel

Te võite mind hälvikuks pidada, kuid ainus reklaam mille järgi on mul iga kord tunne, et tahaks ennast puhtaks pesema minna on see Elioni kolm kuud tasuta reklaam. Ma ei ole spetsialist, kuid minuni jõudis see reklaam pööratud kujul. Iga enesest vähegi lugu pidav inimene pööraks selle reklaami peale ennast ümber ja loobuks.

Reklaam mis alandab tellijat – kes sellist reklaami ostma peaks? Või on meie ühiskond muutunud just selliseks, et need on tavapärased normid?

Hundiulg esitab täna küsimuse, et kas must huumor või nunnu tõde? Selle reklaami valguses pole siin musta huumoriga midagi tegemist. See on see meie elu nunnu tõde.

Kurvad hetked.

Mina lähen nüüd sauna, sest isegi sellistest asjadest mõtlemine tekitab tunde, et tahaks ennast puhtaks rookida…

Kakandi elukutse olla kakand

Mind tabas eile hüsteeria. Põhjus lihtne, ma nägin jälle ilusaid mereäärseid pilte. Kukkusin oma kaustades sobrama ja jõudsin selleni, et ma ei teinud suvel mitte ühte normaalselt merepilti.  Enamikel on puudu lihtsalt kiilfiter või siis ka tehtud vale nurga alt.. Ühesõnaga, ei midagi mille üle võiks rahul olla.

29.06. 49

Mudel: NIKON D40 Säriaeg: 10/20 Ava: f/5.6 Fookuskaugus: 480/10 Tundlikkus ISO: 200

Nüüd olen ma keldrikakand. Eile tekkis lausa masendus, et mul on 25 G pilte ja tegelikult tuleks nii 24,9 G pilte lihtsalt ära kustutada.

Kunagi oli mul omal kah kummaline arusaamine piltidest. Nüüd on mul kõigest hoopis teistsugune teadmine ja kui aus olla, siis võiks ma veel kriitilisem olla oma piltide suhtes.  Üldse lasen väga üle jala ja ei vaata päris korralikult mis pildil olemas on või pole. Ma tahaks hetkel lausa kaigast omale anda, sest kui veel loomulikuks pidada seda, et pildistades klõpsid kaardi täis, siis see mille sa sealt leiad peaks vähemalt vastama 10% ulatuses sellele, mida oled pildistanud. Aga minul ei vasta. Ma saan ehk kogu 100 MB pealt mingi 3-7 pilti, millega enam vähem rahul olla.

Siinkohal tuleb minul jänn. Mul on 25 G saasta masinas. Ühelt poolt tahaks selle kõik sujuvalt ära kustutada, teisalt on see disiplineerivaks jõuks – rohkem mitte sellist jama kokku pildistada. Samas midagi uut kah ei tule peale…

Surnud ring – kui nii võib väljendada…  Kuidagi tuleks sellest välja pääseda või loobuda…

Kaitstud:

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Haiguste ravi: PÄIKE

Mõtlesin, et ma ei kirjuta ennem siia midagi, kui mul on midagi positivset jagada, kuid sügismasendus on mind nüüd täiega vallutanud. Tunnen, kuidas akud on päikese puudumisest ja sellest, et ilmad on koledad nii tühjaks jooksnud, et ei oska kohe midagi peale hakata. See lõputu niiske ilm ja vihmased hetked on teinud oma töö. Mis mind aga selle juures kõige rohkem piinab on see, et ma ei saa sellise vihmase ja koleda ilmaga pilte teha. See on nagu lõputu hambavalu, mille raviks on vaja päikest. Või vähemalt kuiva ilma.

Foto NAGI's: KOIDIK-ud ...

Kuid hommikud on meil siin vesised ja ööd on pimedad. Eile tehtud 100 kaadrist praakisin kõik välja. Mida sul ongi teha, kui enamus pilt on nö. pimedad. Välist välku mul pole ja see aparaadi enda oma ei toida koos selle objektiiviga. Toas pildistamiseks olen mõned nipid teinud, kuid ka need on poolikud lahendused.

Vaikselt kirun ennast, et miks ma kiusan ennast selle pilditamisega.  Kuid ei saa – see on nagu haigus, millel on vaid üks ravi. Fotokas ja sina – kahekesi.  Järjest rohkem tuleb neid hetki, kus ma tunnen, kuidas see haigus süveneb ja kirun ennast, et suvel konkreetne ei olnud. Ei loobunud. Oleks olnud masenduse ja loobumise jääknähud, kuid nüüdseks oleksin ma ehk juba terve.. .

Selle nädala AINSAL kuival õhtul liikusin ka kohta, kus mul on peas hulk pilte. Tulemuseks oli see, et mul KEELATI fotokas kaa võtta. Tundsin, kuidas mu sügismasendus süvenes ja kogu mu sisemine olemine tõmbus justkui jäätunud kihi alla…

Piltide tegemine on haigus – ravimatu ja see lõppeb surmaga…

Kaitstud: Tahaks vastu lõugu anda…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kokanduse õudusunenägu: Retseptita kook

Ilmad on nii kehvad olnud ja eks minu sisemine kaitsevõime on niivõrd kahanenud, et ma olen jõudnud sellesse etappi mis ka minu haigeks tegi.  Esmaspäeval piinas mind kerge peavalu, kuid kolmapäevaks oli see korralikuks hädaks paisunud.  Nüüd siis on palavik kah kallal. Mis mind aga selle juures häirib on see, et kõik plaanitud ettevõtmised on tegemata 😦

https://ninataga.files.wordpress.com/2009/10/17-10.jpg

Kõiges mida teen on piinatud tunne – mitte midagi ei taha teha.  Eile tegin lehttaigna-ploomi-kohupiimakooki. Täiesti maitsev tuli. Aga energiat polnud, et sellest pilte teha rohkem, kui ühe ja sellest postitus teha.

Kes tahab, mõtleb selle ise välja, kuidas seda tehakse.  Lehttaigent on kilo jagu ja pool kilo ploome. 400g kohupiima.

Ahjus oli 190 kraadi juures 40 minutit.

Kokanduse õudusunenägu: KIIR SAIAD

Pärmi taigen on raske ja vaevaline …  Kamoon, mis jutt see selline on? Minul kulub saiade tegemiseks sooja ruumi korral kokku täpselt 45 minutit. Uskuge mind, kui ma peaksin kuhugi minema neid ostma, siis kuluks mul nende kättesaamiseks sama aeg ja koju jõudes oleks nad ikka KÜLMAD.

Foto NAGI's: fast food

Seletan siis põhjalikult, kuidas seda teen.

Võtan kõige suurema plastkausi. Purustan sinna näppude vahel 25g pärmi. Lisan 4 spl suhkrut ja pool teelusikat soola. Võtan suure lusika ja hakkan segama. Natuke segan, siis jätan seisma.

Võtan kruusi, sama suure, millest kohvi joon. Valan sinna purgist lehmapiima. Panen selle mikrouuni ja lasen soojaks – umbes käes soojuseks. Siis kui piim mikrouunis soojaks läheb, segan mina pärmi suhkru ja soolaga vedelaks. Lisan sinna 3 spl õli. Segan need kah veel pärmi ja suhkru soola seguga läbi. Valan peale käesooja piima. Nüüd segan kuni on suhkur ja sool sulanud.

Võtan jahukoti ja lisan väikeste juppidena jahu, kuni tainas pole enam vedel vaid selline keskmise paksusega. enam ei valgu aga kõva kah pole. Udin selle lusikaga ühtlaseks ja panen sooja kohta. Keskmiselt pooleks tunniks.

See tainas kerkib poole tunniga umbes 2 kordseks. Panen natuke jahu rullimislauale ja natuke  taignale ning tõstan taigna lauale. Rullin laiali. Peale panen mida iganes siis – vorsti, sinki, lihatükke ja muidugi juustu.

Rullin selle kokku ja lõikan otsast tükid. Vahepeal olen ahju pannud 220 kraadi juurde sooja. Tükid panen paberiga kaetud plaadile ja pistan ahju. Umbes 12-15 minuti pärst tulevad sellised soojad saiad ahjust välja.

Tunnikese pärast peale alustamist söövad kõik sooja saia 😀

***

Kui nüüd lõpuni päris aus olla, siis küsimusele, et mida ma tahan on mul vaid üks vastus.  Tahaks surnud olla. Lihtsalt enam ei suuda ja ei taha. Kui ma hakkaks seletama, et miks või mille pärast, siis sellest niikuinii mitte keegi aru ei saaks.

Võlgu mul pole, tervis on kuidas on, aga surmahaigust kah VIST otseselt pole. Põhjust, millest inimesed aru saaks kah pole.

Mulle on öeldud, et sure ära, kui ei taha elada. Hoia hinge kinni, kuni sured. Ma olen proovinud. Pole õnnestunud.  Peab proovima edasi.

Kaitstud: ei olegi vaja …

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: