“Konnabande” ja teiste krooksumised…

Üks tänuväärne ja lahe üritus toimus Looduskaitse 100 juubeli raames Oandu RMK-s. Oskar ajas kokku hulga fotohulle. Isiklikust ja kogemusest ma juba rääkisin.. see oli super emotsioon. Kuid ma võin päris kindel olla, et ka teistel poole- ja veerandtoobistel oli see emotsioon umbes samasugune. Igatahes lendasime nagu näljaste hanede parv mööda Lahemaa looduskaitseala ringi ja täitsime hetketega oma fotoka kaarte. Just nagu Raimo Pauseri allolevalt pildilt näha võib.

Foto NAGI's:

autor: Raimo Pauser

Kuid kõige lahedamad olid need sisse võetud poosid, mida siis kõik erinevatel võimalustel teistest pildistasid.. Neid tegid kõik ja ikka rohkem. Suurem osa neist on muidugi ära peidetud neti avarustesse ja nende leidmiseks peab sama hea nina olema, kui nälgas hagijal, kes jahib varahommikust saaki. Kuid ühe kükitava konna ( õigluse mõttes peab ütlema, et see on üks ilmatuma andekas fotokonn) saan mina kah teile jagada…

Foto NAGI's: n e e m e l ...

üks kena ja hästi pilti tegev konnake

Kessukas ise ütles, et tal oli kuu kohtumine tegelasega. Ma olen temaga täiesti nõus! See oli tõesti hea hetk.  Kuid ei saa mainimata jätta, et kui osad kohtusid Põhjakonnaga, siis “pesamunal” oli kohtumine samaväärse ajalooga.  Korraliku kodanikuna vaatas tema Põhjakonna vaid läbi objektiivi.

Meie suurim krooksuja aga leisis ühe ilmatuma kena pildi.  Kus ta ise on peategelane. Rääkimata voolavatest vetest, mis olid Nõmmeveskil nii häälekad, et enda mõtteid kah ei kuulnud.

Muidugi olid kohati vaja mõnedel vaadata läbi macro objektiivi maailma. Maailm saab täiesti teistsugune. Vaadake ise!

Foto NAGI's: Hepatica

autor: Tiia Saart

Muidugi ei tasu unistada, et mõisate uputamine oli kah moes. Kes siis millise vana mõisa uputas.

Peale päevast ringi lendamist aeti meid kui lambaid kokku suurde saali ja vaadata filmi “Vanamees ja põder”. Ma olin seda näinud. Nagu ka mõned teised, kes arvasid, et sellel ajal on vaja pilti teha. Neid tegijaid oli päris mitu ja hetked olid muidugi head.

Hilisõhtust ma muidugi rääkisin, see oli üks melu arvutite taga, kus kõik kellel oli oma läpakas, need istusid ja mudisid oma pilte, et järgmisel päeval väljanäitusele panna. Mõned lollakad käisid saunas ja mõned pidasid nõu haljaga… Igatahes kõminat ja jõminat ja emotsioone jagus varahommikuni, kuni mõned lollakad siis ärakasid ja uuesti metsasügavustesse kadusid.

Igatahes oli see Oskari poolt üks hea idee, sest siis kui kõik laiali läksid, siis kõikidelt nägudelt oli näha suurt rahulolu ja rõõmsat olemist. Isegi see, et öö oli peaaegu enamusel olematu, ei seganud mõnusat äraolemisrõõmu.

Aitäh veelkord korraldajatele! Kindlasti ei tasu unustada ka Tiinat, kelle õlul oli peamine vastutus.

Ärge unistage!

Ma ei ole absoluutselt hea inimene… Tegelikult olen ma kohe päris paha. Nii nagu mina otse silmade vahele võin sõnadega virutada… see ei ole üldse meeldiv. Lisaks muidugi minu nokkimine. Selline vaikne irvitamine kellegi tegemiste üle ja kindlasti ka enda üle .. see on minu lemmik tegevus. Muidugi ei tasu unistada, et ma jätan kedagi või midagi tirriteerimata, kui mulle selleks võimalus avaneb..

Parimaks “kondiks” olen ma muidugi ise. Kes sellest pole arusaanud, see võiks vahel ka oma ajusid kaasas kanda, sest midagi ilmselgemat on raske leida..

Seega, rääkida minust, kui toonis hea .. see on lihtsalt nõme.

Seega, võtke nüüd kena punane pliiats ja tõmmake minu nimele peale punane tugev joon. Ma usun, et teil hakkab kohe kergem. Ja kui veel ei hakka, siis korrake ja korrake seda tegevust, kuni teil hakkab parem.

Muidugi aitab ka teistele rääkimine, kui vastik, paha ja halb ma olen. Tõesõna, mis saab veel parem olla, kui keegi maapõhja needa .. Kuid ärge lootke, et homme hommikul ei avasta ma enda jaoks midagi naljakat ja seda teile rõõmsa otsekohesusega ja kavala nokkimise saatel välja ei ütle…

Kokanduse õudusunenägu: Lahjad rullikesed

Tänud siis seekord Tere piimale! See kotitäis oli ikka mõnus ja sealt jagub rõõmu kauemaks.  Kuid terve tee koju mõtlesin, et mida ma siis küpsetan. Ikka nii, et just kõik Tere toodetest. Laps aga prigises terve tee koju, kuidas tal on kõht tühi. Eks muidugi, peale hambaarsti on see alati teema, et kohe ei saa.. ja siis tahaks…

Foto NAGI's: T E R E  ....

1 Fazeri lehtlavažž ( Leiburi oma pole nii mõnus, see vajub kiiresti ära)
1 pakk Merevaiku suitsukanaga ( seni parima maitsega millest olen teinud)
lehtsalatit
kurki
4 viilu suitsuvorsti

Egas midagi, määrid Merevaigu ühtlase kihina lahti laotatud lavažžile. Peale paned lehtsalatit. Tükeldad juurde kurki ja suitsuvorsti. Keerad rulli ja surud suht kõvasti kokku. Lõikad üsna kohe parajad tükid.

Selline kevadiselt mahe amps. Toidab kenasti ära ja see krõmpsuv kurk on väga hea. Pärast tundsin, et suitsuvorst oli liiast, sest see kana maitse oli kah väga hea.

Kindlasti võib sinna vahele veel panna mida iganes. Minule aga maitses see kohe väga. Aitäh Tere piim!

Hullult muhedad kaaskodanikud …

Nüüd on siis käidud ja nähtud. Hästi muhe seltskond. Küsite siis kes? Ahha.. need hullud.. samasuguseks hulluks võin ju ka ennast pidada .. selline hull, kes peab kohe kell 5 tõusma, kuigi on mingi pool 4 magama jäänud ning äratama ka teised sama lollakad ja minema pildistama.. päike ajab ju ennast ometi 5.30 taevasse, siis on pidu läbi … ennem seda tuleb saada hetked.

Isegi siis, kui sa pole hommikul muud joonud, kui paar lonksu Jacobsi 3in1, mis on ikka tõeline solk … ikka ronid sa metsas ringi mingi 2-3 km ja otsid ja vaatad ja vaatled.. aga mitte niisama, vaid läbi oma lisasilma…

Muidugi teistest hulludest ei räägi. Need on täitsa samasugused.  Rääkimata sellest, et kui sa esmaspäeva kella 15 ajal mõtled, et miks kuramus küll sul ikka veel vahelihas valutab ja siis meenub sulle, kuidas mõned poolearulised Lamba – adas naersid nii, et munad märjad … ( silmamunad ikka ) ja hing tahtis paelaga kaela ronida.. siis hakkad jälle vaikselt turtsuma, nagu tasesel tulel keev püreesupp või siniallikad…

Egas need teised ( kes ikka ka öösel kõik ühes pisikeses majas olid) hullud, kes otseselt meie pundis ei olnud .. needon samasugused. Eriti kui lemmiktegevuseks on fotopooside eksponeerimine… Üks kodanik tabas sellised poosid .. Eks kõik tabasid teiste poose ja need omakorda tekitasid nalju ..

No naeru ja nalja jätkus kauemaks..

Isegi need “haisvad” laigulised, kellega oli võimalus kohtuda vaid kord, tekitasid tunde, et maailmas on igasugu hulle … ja nendega koos irvitamine millegi üle oli varrukast võtta.. lahe igatahes 😀

Muidugi mõned esteetilised kodanikud, kes arvavad, et nende teadmine maailmast ja nende staatus loob eelduse olla tark ja targutav.. kummastasid mind jälle.. koos selle ülbelt põlastava maailmapõlgusega, kus vaid nende “klassi” kuuluvate kodanikega on neil asja ja isegi rääkimist .. või siis suhtlemist .. mooooooooooooooooooooooooos… oi jah 😦

Minu ( usun, et meie lahedate hullude ja poolhullude ja muiduhullude) ja ka teiste rõõmuks ( mine tea, ehk mõnel ka kurbuseks, kuid välja seda ei näidatud) tekkis nendega selline pisitilluke kokkupuute punkt. Vähemalt minul oli küll aga iga kord selline tunne, kui neid kohtasin, et KOMMUNISTLIKU PARTEI peaboss isiklikult on koos oma tentsikuga saabunud ja vaatab, keda järgmisena värvata ja keda KGB-le hommikusöögiks sööta. Prrrr… kole tunne tekkis… Nõukogude aegne igand ja küüniline kalkus koos nomenklatuurist tuleneva tühisusega õhus hõljumas.. kui sellest oleks pildi saanud, oleks selle toonid olnud väga sügned…

Ok, selle mis hingel rääkisin kah ära…

Järgmiseks korraks aga tahan kah omale orandže potikuid! Siis lähen koos ühe teise hulluga hanesid taga ajama :D:D:D Siis teeme KOOS selliseid pilte ja pärast … uputame veel mõne mõisa ära!

Lisaks kõigele muule .. oskab üks onu kuradima head suppi teha 🙂 Siin aga vahetavad nad koos korraldaja onuga retsepte ja püüavad välja selgitada minu koogi koostist… AGA MA EI RÄÄGI IKKAGI!

Olgu peale, esmamuljed olid sellised… kui kõik oma fotod nüüd siia sinna ja kolmandasse kohta ülesse riputavad, siis teen fotoreportaazi kah ära … aga mitte ainult pildis vaid suuremas osas sõnas .. koos pildiviidetega 😀


Kokanduse õudusunenägu: Koorese jogurtiga kräsupea

Tänud veelkord Maag piimatööstusele, kes mind igasuguste uute toodetega varustas. Muidugi kohe tekkis ka idee, sest kodused olid just paanikat tõstnud, et kui ma jälle kaasa kokkan, siis nemad ei saagi midagi magusat. Saavad ikka 🙂 Kuidas ma siis nemad ilma jätan…

Foto NAGI's: n ä n n

1 tops Farmi koorest jogurtit

1 tordipõhi

moosi

Lõikasin nagu ikka tordipõhjast ühe ketta, sellise suht õhukese. Ülejäänud tordipõhja aga tükeldasin ja segasin Farmi koorese jogurtiga. Põhjale määrisin maasikatoormoosi. Peale tõstsin siis selle jogurti ja tordiõhja segu, mille olin kausis läbi seganud. Seekord ma peale ei hakanud sokolaadi tekitama, vaid hoopis panin jõhvika moosi. Tundus maitsvam.

Lihtne, kiire ja mis peamine – magus .. nagu lapsed armastavad.

Kaitstud: laps tahab ära kolida :(

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: käige te kõik põrgu!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kokanduse õudusunenägu: Petu Tiramisu

Kolistasin täna keldris ringi. Vaatasin, mis mul siis talvistest varudest veel sealt silma hakkab. Maasika, vaarika ja õunamooside hulk on veel arvestatav. Lisaks veel 8 purki pirne. Leidsin, et üks purk pirne tuleb õnneks võtta. Sellel aastal esimest korda sai tehtud ju ise pirne.  Aga mida siis. Kui mul olid juba tuuletaskud valmis küpsetatud ja need jahtusid, et saada omale vahurkoore-kohupiima sisu .. ning lambike läks põlema. Tehtud neljale siis.

Foto NAGI's: p e t u k a s

Üks pakk vahukoort

pool pakki kohupiima

8 biscuit küpsist

pool purki pirnikompotti

4 teelusikat kanget kohvi suhkruga

Tükeldasin pirnid. Vahukoore kohupiima segu tegin lihtsalt rohkem tuuletaskute jaoks. Seda jäi üle. Küpsised purustasin.

Kausikese põhja panin vahukoore kohupiima segu, keskele tükeldatud pirnid, mille peale panin küpsisepuru.

Küpsisepurule panin lusikaga peale 1 tl kanget kohvi suhkruga. Kõige peale uuesti vahukoore kohupiima segu. Peale tükeldasin sokolaadi.

Nii lihtne see oligi. Külma mõneks tunniks, et läbi imenduks ja lusikas sisse.

Kuna ma seda esimest korda ei tee, siis jagan teistega kah seda seekord 🙂

Kevadunest ärgates

Tahaks ju magada. Täna pole kooli, lasteaeda ja tööd ning enamus kodakondsetest lihtsalt põõnab. Võiks ju minagi… aga nüüd on saabunud kevad ja linnurahvas on saabunud soojalt maalt. Varahommikul hakkab kontsert minu aknataga. Kuna nende enamus laulukohti on veel kahemõtteliselt lumised, siis minu aknatagune on koht, kus saab alati teha varahommikusi hääleharjutusi. Nii läheb minu uni sinna kiivitajate ja põldlõokeste hommikuse laulujoruga minema.

Õnneks on rõõm lume kadumisest ja päikese pidevast piilumisest nii suur, et see ärkamine on tühine kõrvanähtus sellele, et päike piilub taevaserva vahelt ja väljas on suur kevad.

Mune peaks värvima hakkama.. väiksem kodakondne juba räägib sellest…