Kokanduse õudusunenägu: Tomati-paprika imestus

No tehke või tina, kuid täna tekkis mul meeletu supiisu 🙂

Foto NAGI's: tassi silmad...

Aga kodus puudus porgand ja ainsad juurikad, mis olemas olid kartulid. No oli ka redist ja tomatit ning konservpaprikat .. natukese otsimise peale avastasin veel õuna .. keeduvorsti oli kah veel alles…

No mis siis ikka, puljongikuubikuid on igal perenaisel kodus…

Seega siis:

1 liiter vett

200 g vorstikuubikuid

3 kartulit

2 tomatit

4 redist

2 spl kurgi grillisegu ( see Felixi oma purgis)

4 spl konserveeritud paprikat ( natuke vedelikku kah )

ja soola

See sai hea suutäis. Kas alati peab tegema traditsionaalset suppi?  Vahel võib ka nii…

Pipart ei lisanud ja muid maitseaineid, selles grillisegus on seda piisavalt ja paprika andis hõrgu maitse…

See läheb igatahes kordamisele!

Üks asi veel, kuna kartul jäi kuidagi suur, siis ennem tulelt võtmist pressisin käsitsi vajutades kartulipüree vajutajaga selle supi veidi  peenemaks..  mõnus pool püreesupp sai 🙂

Laps kasvas suureks

Homme saab mu pubekas siis 17.

Foto NAGI's: lapsemeelselt

Täna hommikul aga kuulsin pubeka suust hommikust arutlust, kui ta köögilaua taga hommikukohvi jõi ja sõi.

Vaatab teine aknast välja ja issi autot. Järsku hakkab ta rääkima.

” Kui ma oleks juba 18 siis saaks ma selle asemel, et siin söön –  hommikul autot soendada. Näed issi auto seisab ja saaksin sellega kooli minna. Läheks paneks selle käima, soendaks ära ja siis, kui kohvi joodud ja söödud oleks auto soe ning ma saaks rahus kooli sõita.”

Arutleb sedasi ennastunustavalt, justkui oma mõtteid kõvasti välja öeldes. Kuulan teda ja vaatan tema pilku ning jõuan järeldusele, et mu pubekas on suureks saanud.

Kunagi saavad lapsed suureks ja lendavad minema kodust. Neid ei tohi kinni hoida, neil tuleb lasta minna.

See on korraga hea tunne, et enam ma ei vastuta sellisel moel ja teisalt väike kahetsus, et nüüd .. teda justkui poleks enam… LAPSENA.. vaid suur inimene…

Pubekas lõpetab oma söömise ja tõuseb.  Siis aga ütleb midagi nii lapsikut, et ma hakkan südamest naerma.  See pisike päkapikk kõhus kes keerutas oli jälle kadunud ja … eh, pubekas on ikka veel pubekas 😀

Kassi ma tal kooli kaasa ei lubanud võtta .. kuigi ta arvas, et kui kass juba tema koolikotti ronib, siis võiks ta ju juba kaasa võtta… nalja saaks…

Kokanduse õudusunenägu: Lahendus söömisele

No ei viitsi süüa teha. Kohe kuidagi ei viitsi.

juustu-lehetaigna

Näksid natuke sünnipäevast järgijäänud lehetaigna-juustu rullikest ja mõtled mida ikkagi peaks sööma?

Pool kilo lehttaigent

200 g juustu

natuke magusat paprikat

Keerad rulli ja lõikad tükid. Nii lihtne see ongi.

Endalegi ootamatult avastad, et oled neid kolm söönud ja sinu kõht on täis.

Lapsed pole seni veel midagi söönud. Tuleb edasi mõelda.

Lõpuks tuleb idee, et nii ei saa. Ma lihtsalt ei viitsi süüa teha. Võtad oma lapsed ja lähed sedakorda välja sööma.  See on ju kah alati võimalus.  Vahel ikka võib.

Teate ju küll…

Wordle: ninataga

Kaitstud: … viimse kindluse kukkumine…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: .. väga sügavale sissepoole…

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Blondiin arvutiga

Vaatan telekat. Arvuti nagu ikka asetseb omas nurgas ja tiksub “vaikselt” .. kuigi see vaikselt on nüüdseks muutunud selliseks parajaks heliks krr..kirr..krähh..kirr…

Ok, see selleks, selle heliga on mu kõrv täiesti ära harjunud ja ei tekita minus enam pisematki emotsiooni…

Kui ühel hetkel hüppan diivani nurgast püsti, sest minu arvuti nurgast kostub selline luust ja lihast läbilõikav vingumine, et mul tõusevad juuksekarvad püsti peas…

Suure ehmatusega jooksen ma arvuti juurde ja ainus mida minu “blond” aju välja oskab mõelda on see, et arvuti tuleb välja lülitada.. mida ma ka muidugi teen.

Kamandan pubeka alla teiselt korruselt koos tolmuimejaga ja teen arvuti sisemusele ühe tolmuimemiskuuri. Kätevärinal ja kõigevägevamat paludes topin juhtmed arvutile uuesti sappa .. ja vajutan käima minemise nuppu…

Läheb käima 🙂 Rõõm missugune!!! Ainus asi, et nüüd teeb arvuti ühtlaselt uut häält ja seda kohe kordi tugevamalt, kui ennem .. ikka kärrrrrrrr…….kärrrrrrrrrrr…

Patsutan siis ma arvutit sõbralikult ja lohutan teda, et minusugune blondiin, ei oska temaga muud enam peale hakata… eluiga on teisel kah  oma 5 aastat .. ja sedagi pulkadest kokku lükitud…nii mõnigi jupp pärineb aastast 2000.. ( ma ei pruugi täpselt enam mäletada kah muidugi…

Pole lugu, me elame veel!!

Kaitstud: … hing ju tahaks.. samas poeks peitu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kokanduse õudusunenägu: Rabarberi-maasika reede

Eile kiusas mind sõbranna kui temaga msn-is õhtul lobisesime. Tema näris rabarberit!!

Foto NAGI's: k o o k i ??

Mis te arvate,mis tegi minu suu?? Vett jooksis otse loomulikult!! Siit ka rahu ei saanud ja täna tegin kooki!

1 pakk juubelitordipõhja

100g delma margariini

3 rabarberit

5 spl toorMAASIKAMOOSI

1 pakk kohupiima

1 muna

2 slp õli

2 spl suhkurt

2 spl jahu

Egas polegi midagi. Sulatad või ja segad sinna sisse juubelipulbri. Selle vajutad laiali suurde vormi.

Peale puhastatud ja tükeldatud rabarber. Selle peale mitte suhkur vaid TOORMAASIKAMOOSI. Kõige peale valad kohupiima, muna, suhkru, õli, jahu katte.

Ahjus 35 minutit 210 kraadi juures.

See on väga hea amps reede õhtuks 🙂

Koletu HAIGUS kevadel või hoopis lollus?!

Kevadel tabab mind üks haigus. Nimetaks seda siis – näpusügelus. Kõik roheline kutsub ennast kohe näperdama.

Foto NAGI's: päiksepesa

Eile pistsin gladioolid toas leigesse vette, et sisi 6 päeva pärast need maha istutada….

Käed ei seisa kuidagi lillepeenrast enam eemal.. selline kole isu on kohe sõrmed mulda torgata ja seal sobrada.

Muidugi käib sinna juurde veel ka see, et käid päeva jooksul 7 korda ümber lillepeenra ja podised sinna juurde mingeid seletamatuid sõnu. Lisaks mõtled ja plaanid, et mis ja kuidas peaks sinna istutama.

See, et talvel lapsed just sinu lillepeenra kohale ehitasid lumevaalu omale lumelossi on ununenud, kuid lähemal uurimisel selgub, et se eon ka oma jälje jätnud. Selle peale hakkad lappama koduaia kataloogi ja mõtlema, et peaks piirde ümber tegema…

Ühesõnaga kevadel lähed lolliks ja sind tabab haigus mida siiani üheski meditsiiniraamatus kajastatud pole.

Muidugi tekib vajadus suurema osa oma päevast õues veeta. Kuid päike kuramus paistab lagipähe ja siis lappad veel kalaooge ja püüad mõelda, et mis peaks olema see millel vedeleks õues rõõmuga…

Siis annad endale aru, et hetkel oled sa sinisel lehel ja järgmine nädal on jälle see aeg, kus on vaja usinalt tööd tegema hakata, sest lapse haigus ei kesta tervet kevadet ning loobud oma plaanidest. Ohkad ja istud tagasi tuppa – oma arvuti taha ja püüad mitte aknast välja vaadata.

ET POLEKS KIUSATUST.