Pisike, ülbe ja prillidega – “tegijafotograaf”

Eile õhtul olles sunnitud vedelema oma lauaarvuti taga veel mõned piirikkad pooltunnid lohisesin ringi mööda netiavarusi ja üritasin tuvatada pildihetki sellest sinasest maailmast. Täitsa lahedaid asju on maailmas pildistatud. Mõned pildihetked aga ajavad südantlõhestavalt nutma ja mõtlema selle üle , kui fu*king väärakas on meie maailm. See selleks, sest palju ilusat on kah ümberringi.

Foto NAGI's: B E C K E R

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis oli see, et sattusin jutustama ühe soome naisfotograafiga, kes siis ütles sellised sõnad. “Tere tulemast pisikeste, prillidega ja endast sitaks heal arvamusel kiiksuga meeste maailma, kus endale koha välja võitlemiseks tuleb sul neile kas jalaga anda nagu kärnastele koertele või nende pisi-pisike fallos pildile saada, et nad piinlikusest oma suu kinni panevad ja sulle oma ego pähe ei määri.”

Tuleb tõde tunnistada, et selline väljaütlemine esimese hooga jahmatas mind. Ma ei olnud nagu sellest aru saanud seni, et kuidas ja millisel moel asjad liiguvad. Kuid siis natuke netis ringi kolades ja neid fotograafe tuvastades, kes on nö. tipus ja kellel on mõju jõudsin ma selleni, et tal on õigus. Just nii see kipub olema. Lisaks sattusin veel pool sunniviisiliselt vaatama seda Ameerika supermodellide 10 hooaega ja seal olev fotograaf on samuti nendele kriteeriumitele vastav. Pisike prillidega ….

Kummaline ja imetabane maailm, kuid vastab oma mingitele reeglitele, mis kas on või siis pole edukad. Ometi toimib just selline suhtumine ja mida ülbem ning isekam mõni tegelane on, seda suurem on võimalus läbi löömiseks.

Ma hakkan kah ülbeks .. ja prillid muretsen kah endale 🙂

Kaitstud: viimne piisk

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Hundiulg kevade suunas….

Täna ma mõistsin, et talve-kevade vahepealne on minu jaoks kõige hullem aeg. Igal aastal siis, kui lumi pole veel läinud ja öödes on kõvad miinuskraadid hakkab minus tekkima kohutav masendus. Kui teistel on sügiskaamos kallal, siis minu jaoks on see huvitav talvealguse aeg, kus kõik muutub ja kõik on uus. Kui aga kevad ei tule… ja ikka taevast vaid päikese asemel sajab valget ollust, kuigi juba peaks maast ennast märtsikellukesed ninasid pistma ja esimesed rohulibled pead tõstma – muutun ma lohutamatuks.

Foto NAGI's: T U U L E S

kadreering on sealsamuses 😦

Nii põen ma hetkel seda kohutavat kevadmasendust, kus ka isegi Kevadtorm pole hakanud ning kõik on nagu ühes suures lumme uppunud õudsas unenäos. Väsimus on selline, et isegi ootamatult minult küsitus nime ei suuda ma ilma pudistamata välja öelda.

Ma usun, et esimene roheline maalapike, mis hakkab lume alt paistma ja millele paistab päike on minu jaoks vast esimene positiivne märk ning peale seda tuleb ehk ka minusse uus hingamine. Seni aga käin ma ringi vist nagu surnumatja ja palvetan, et homme lund ei sajaks.. ja ülehomme samuti mitte.. ja see kohutav talv ometi kord oma uksed sulgeks ning kevade koos päikese ja linnuksetega välja laseks…

Kokanduse õudusunenägu: Rukkijahust pannkoogid täidetud veisehakkliha ja köögiviljadega

Merle tegi jälle trikke. Rääkis dieedist 😦 Ok, vaataks asja helgemat poolt, eks kõikide kehale kulub ära paastumine ja nagu vene õigeusulised hetkel paastuvad, nii siis ka mõned eestkased on avastanud, et kevad on hea aeg paastumiseks. Muidugi rannahooaeg on tulemas ja elu keerleb nagu hernes…. Kuid ajas  mulle see Merle jutt kah peale tuju, et kasutaks natuke asisemaid toiduaineid ja jätaks tavapärased erilised “kaloripommid” välja. Seda enam, et mingi nädal tagasi sain täiesti kodust rukkipüüli ( seda on ka poes ÖKO sildiga) ja rukkijahu on kasulikum, kui nisujahu.

Foto NAGI's: r u k k i ja h u s t

1/2 liitrit maapiima
3 kanamuna ( kodused)
1,5 klaasi rukkupüüli
soola
teelusika jagu suhkrut

240 g rakvere delikatess veisehakkliha
1 sibul
1 purk maisi
2 tomatit
pool värsket kurki

Pannkoogi tainast oskab igaüks teha, seekord siis tegin rukkipüüliga ja kuna rukkis ei seo nii hästi, siis panin ühe muna rohkem.
Hakkliha pruunistasin kuival ilma rasvata pannil ( õnneks on Thomsoni pann ) koos sibulaga. Valasin praetud hakkliha kaussi ja lisasin maisi, tomati ja kurgi.
Pannkooke tegin nagu ikka. Sinna lisasin oliivõli natuke pannipõhja.

Täitsa mahe värk ma ütleks.. see juurikate närimine viib hulluseni .. parem ilma lihata seda mitte teha 🙂

Kaitstud: .. end of road

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kalender on saatanast!

Esmaspäeva hommik. Juba nädal aega vaatan usinalt kalendrisse ja ohkan südamest, et päevad liiguvad ikka nagu teod. Mida ma sealt kalendrist vaatan siis tahaks nii mõnigi küsida.. egas ma midagi erilist ootagi.. ikka seda Kevadtormi, mis toob mulle 5 nädalase puhkuse. Iga kevadise vaikuse ja rahu maapeal. Selle aasta oma on eriti oodatud, sest eelmise aasta mai kuust olen seda juba oodanud. Ometi päevad liiguvad ikka teosammul… ja kalender näitab, et veel ei ole see õige aeg käes.

Foto NAGI's: m u u u u u u u u ...

Seni aga tuleb tegeleda lumega katusel, veega keldris ja lagunevate teedega… Talv on olnud tõeliselt kohutav, sest lumi on uputanud kõik ja neid “ilusaid talvepilte” ei suuda ma isegi vaadata. Rääkimata sellest, et “sellest kohast” tekkinud “suhkruhaigusest” olen ma lahti saanud ning “moosi” lugemine tekitab juba ägedaid vasturektsioone. Eks ma olen vast välja kasvanud. Samuti on minu sugusel suure “egoga” inimsel raske leppida sellega, et ta on täielik “sitapea” ja oskused on täiesti olematud.

Aeg ei liigu ja isegi lume vaatamise peale tekib vaimne kollaps, mille tulemuseks igasuguse fotograafilise silma olematuks muutumine. Täpsemalt väljendudes täielik fotograafia surm.

Ainus mis päästaks oleks suure hulga päikese juurdevool meie pisikesel maarjamaal. Kukupaile sai käsk antud, et tulles eestisse, tuleb kaasa tuua suur hulk sooja ja päiksest. Kahtlustan, et N. ei suutnud seda kanda ja seepärast jäi ka see maha…

Nii tulen seda saatanast sigitatud kalendrit vaadata ja oodata, et päike hakkaks kõrgemalt käima ja miinus kraadide asemel tekivad pluss kraadid .. ning saabuks Kevadtorm.