Kokanduse õudusunenägu: Säilituses juurikad

Kartul eksole.. ja kartul… ja siis peet ja siis veel kartul..natuke kapsast ja kartul… Mõni vist mõtleb, et ma olen hulluks läinud. Päris ei ole … kuidagi peab ju ometi inimene ka elama. Õnneks on olemas üks tore ladu ja selles laos.. nuh ma parem rohkem ei reklaami, kuna siis enam ei pruugi saadagi… Aga kuna lubasin 1000 kartulitoitu siia kirja panna, siis .. tuleb ka seda teha .. ajapikku 🙂

Seda, mida ma kõrvitsaga tegin, seda te juba saite lugeda.

Kuna aga kelder on mul suht soe, siis peet ja porgand ning kapsas vaatasid kah kurvalt vastu. Kuna aga pikalt ei vaata, siis otsutasin selle seltskonna purki pista.

5 l boršipõhja jaoks

2 kg konte ( mõnusad kintsukondid jne)

1 kg peeti

1 kg kapsast

0,5 kg porgandit

1 kg kartuleid

3 suurt sibulat

Kondid keema ja keeta neid ikka mõnuga. Mina keetsin 2 tundi vaiksel tulel. Puljongisse lisasin siis kõik maitseained, sool, pipar, loorber. Pärast nõrutasin selle kõik läbi marli, et mulle jäi selline kristallne leem.

Peet oli juba ennem valmis keedetud. Teised juurikad keetsin teises suures potis koos pehmeks ja siis lisasin tükeldatud peedi juurde. Muidugi maitsestasin sellegi soolaga. Siis tõstsin keedetud ja pehmed juurikad keema aetud puljongisse. Lasin keeda veel 5 minutit.
Võtsin puhtad purgid ja panin sinna sisse kogu selle sisu. Purgid tõstsin kiiresti teise potti, kus oli vesi keema aetud ja lasin neil seal veel mingi 5 minutit vees olla. Tõstsin välja, keerasin kiiresti kaane peale ja panin jahtuma.

Eelmisel aastal tehtud samasugune supipõhi läks alles augustis loosi. Täiesti hea oli. Seega üks aasta seisab ta ikka.

Kartulid kah.. no kuna tundub, et kartulid olid sellises niiskes kohas olnud, siis minu kelder kah neid kuidagi kuivatada ei tahnud, siis tegin veel ühe sorteerimise. Kaua sa kannatad kurabde naeru eksole..

Need mis siis tundusid plekiga ( pärast selgus, et mu nina ei petnud mind ) korjasin välja. Kuid kas siis süüakse kohe mingi 2 ämbrit kartuleid ära?  Nii koorisin ma need ära ja tükeldasin…  tegin friikate moodi asjad  või nii..

Pistsin need siis praeahju 20 minutiks 200 kraadi juurde, ei lisanud neile midagi vaid olid lihtsalt küpsetuspaberi peal.

Võtsin ahjust välja ja jahutasin maha. Toppisin kilekotti ja pistsin selle kilekoti jääkappi.  Nuh, seda trikki olen ma ka varem teinud… ja miks peaks poest ostma kalleid friikaid?

Seega, tuleb veel teha sorteerimist… sest tundub, et sinna jäi veel midagi… ja MITTE MISKI EI LÄHE KAOTSI!

Kaitstud: .. poeks juba praegu peitu …

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

kokanduse õudusunenägu: Rikutud Kodujuustu-tomatipirukas

Nuh mis sa hädaga ära teed.. kui ikka pole kodujuustu ja pole tomatit … veel midagi, siis kohe kuidagi seda pirukat ei saa, mida sa tahaks… nii siis tuleb teha sellest mis on.. ja peamine, keedukartulit oli ikka kõvasti alles.. võtsin selle retsepti ette ja rikkusin ikka täiesti mõnuga selle 100% ära.  Noh abiks seegi eksole, et mingi jubina järgi asja teha. Mis siis, et pooled koostisained on minu pirukas tundmatud…

Põhja tegin sedasi:

  • 125 g pehmet margariini
  • 1 dl nisujahu
  • 1 dl riivitud juustu
  • 3 sl külma vett
  • 0.5 tl küpsetuspulbrit

Sisu aga läks täiesti enda tuurides…

  • 500 g keedukartulit riivituna
  • 1 muna
  • 0.5 dl 10% rõõska koort
  • 300g Lapimaa juustu
  • 100ml hapukoort
  • 100g grillvorsti ( poolik pakk oli lahti, seega 2 tk )
  • 1 tl suhkrut
  • soola
  • purustatud musta pipart

Peale panin siis hoopis ühe tükeldatud paprika. Tomatit ju polnud eksole 🙂

Sega omavahel pehme või, jahu, küpsetuspulber ja riivitud juust. Lisa vesi. Suru tainas võitatud pirukavormi ja eelküpseta umbes 10 minutit 200-kraadises ahjus.

Täidis sega kokku, see jääb selline paksemapoolne. Kata põhi ühtlaselt täidisega. Peale lõika tükeldatud paprika.Pista ahju ja küpseta seda kah 200 kraadi juures umbes 35-40 minutit.

S.O.S.

Nüüd on nutune.. segaste asjaolude tulemusena on mul masinas ikka väga … erakordselt vähe mälu… Kohe nii vähe, et PS avamine võtab aega 20 minti. Sinna 8MB pildi sikutamine veel 15 otsa ja iga liigutus võtab aega umbes 3-9 minti. See on nagu tagumendi kaudu hammaste ravimine. Peas jõuavad pildid ennem isegi valmis, kui minu masin esimese liigutuse tehtud saab..

Siit tuleb aga palve – kas kellelgi vedeleb kuskil mõni ülearune RAM mälu? näiteks 2×1 GB DDR 2 ja kiirusega 533? Muidugi kehvemal juhul aitab ka 2×512 MB ikka DDR2 ja 533 kiirusega. See siis muidugi lauaarvutile, mitte läpakale.

Muidugi veel.. see D-fruit firma oli ikka tõeline issanda õudus … ja oleks minu teha olnud…

Ok, ma rohkem ei targuta …

Kellel on midagi vedelemas ja raatsite ära jagada, siis kommentaarist piisab, milles on päris e-mail.

Kaitstud: .. no oli seda vaja..

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kokanduse õudusunenägu: Keetmata kõrvitsad

Nuh pimeduse saabumine loopis mind pooliku suure kõrvitsaga. Peaaegu nädal aega marineerisin seda kõrvitsat oma peas ja kuidagi moodi ei suutnud peale üksikute mõttehetkede sellega hakkama saada. Küll lisasin seda pikkapoissi ja siis kartulipudrule.. nuh ikka tükike ja tükike.. Lõpuks sai mul hing täis, et nii ei saagi ma sellest mitte midagi tehtud, kui sa sellega midagi kohe ette ei võta.. Seda tavapäraselt marineeritud kõrvitsat ma kah kohe kuidagi teha ei suutnud. Nii sündis aga minu peas kaval plaan.. kui midagi kõlbab kurgil, kabatšokile ja suvekõrvitsale, siis miks see ei võiks sobida ka tavalisele kõrvitsale.

Umbes 2,5 kg kõrvitsatükkide kohta.

500 ml vett

600g suhkrut

130g soola ( kindlasti jämedamat sorti)

100ml äädikat

Kaalusin suhkru, soola, panin kaussi ja valasin keeva vee peale. Kui kõik oli sulanud kausis ja jahtunud valasin äädika juurde. Selle valasin ämbris olevatele kõrvitsatükkidele.

Ennem muidugi olin selle kõrvitsa puhastanud, tükeldanud ja ämbrisse pannud.  Lasin seista sellel vahepal segades 24h. Tegelikult, kuni selleni, et seda vedelikku oli tekkinud nii palju, et see kattis kõik kõrvitsad.

Minu väiksem, kes muidu tavapäraselt tehtud kõrvitsat ei söö ( kunagi vist sõi oma isu täis, kui oli võimeline terve purgi korraga nahka panema) siis pistis seda juba eile neid ja kiitis.

Nuh, minul lihtsam. Pole midagi kuumutada ja majandada. Kuna suvekõrvits seisis hästi selles marinaadis ka ilma kuumutamata ja mitte väga jahedas ruumis, siis miks ei peaks see seisma?  Maitse järgi peaks ka see seisma. Soovitan vaid soojalt, et purgikaaned keerata peale kuumast veest võetuna, siis tõmbab see kuidagi tihedana kaan peale ja säilimine on kindlam.

Presidendiproua jälgedes

Täna hommikul järjekordset leivaportsu hakkama pannes ja sedakorda suuremat hulka tehes ( loodame, et see ka ühele toredale inimesele maitseb), hakkasin ma mõtisklema, et kuidas selle asjaga siis ikkagi on… Viimasel ajal on nii paljud inimesed hakanud ise kodus leiba tegema. Paljud, kes aastaid seda teinud vaatavad seda lausa imestusega ja need, kes viimasel ajal tegema on hakanud.. nende suust kuuleb aga tihti ühte vastust – kui juba Pr. Evelin teeb, kuidas siis mina tehtud ei saa? Kui seda laiemalt vaadelda, siis päris aus olles, on meie praeguse Presidendi valitsusaeg olnud ikka tõeliselt edukas. Kasvõi selles mõttes, et meie riigil on kindel seisukohta ja see on Toomas H. Ilvese nägu.

Toomas Hendrik Ilves | Jaak Nilson Photostock.

Muidugi lisaks veel igasugused toredad algatused, mida Pr. Evelin on alustanud. Kuigi ta seda leivategu ( vähemalt mina pole eriti kuulnud ) pole ta laialt propageerinud, on ikkagi paljud kodud viimasel ajal üsna usinalt leiba tegemas. Nagu ka meie majas, ei taha keegi enam eriti poeleiba. Ikka tuleb mul omal teha. Nii seemnete, muude igasuguste täidiste ja nüüd siis ka, kui õnnestub mingil hetkel kuskilt toorsuitsusinki saada, lihaga…

Mis puudutab meie pr. Evelini, siis eks neid apsakaid ole kah. Kunagi öeldi Mart Laari kohta lapsesuu. Kuigi jah, Laar ei öelnud tookord ju midagi valesti, lihtsalt teda oli raske mõista…  Nii ka vahel on meedia keeranud Pr. Evelini jutule tuure juurde.. nagu ikka… Aga head mõtted proua Evelinilt on alati teretulnud…

Mina teen ikka leiba, kuni poest rukkijahu on saada.. ja tunnen sealjuures ennast ka hästi 🙂

 

 

 

P.S kirja sai nagu Siim Susi 3B aga mõttelend oli ilus.. ja seda pildistada ei saanud 😦

Kokanduse õudusunenägu: Kiired niitnuudlid ( pasta/makaronid)

Tuul on juba selline, et ajab sea kah püsti ja minul hakkas hirm tekkima, et kui veel ja veel.. siis varst pole järsku elektrit ja siin on tõeline nälg majas.. Ise kah nagu hommikust saati pidanud sisevõitlust teemal söön või mitte.  Külmakapi sisu ei rõõmusta mind ammu enam ja seega vaatasin sinna kriitilisel pilgul. Nagu ikka vahel juhtub, oli seekord 300g ostetud singist ( fui!! milline raiskamine ) mingi 70-100 g lepasuitsusinki omale pooleteise nädalaga sellise kerge kihi peale ajanud. Ära visata kah kallist kraami ei raatsi, seega  sooja soolveega puhtaks ja tükeldatuna pannile.

müügil Maximas 2.50 pakk

 

1 pakk niitnuudleid ( soovitavalt ngu pildidl, sest testega on sama roog pudiks läinud )

100g lepasuitsu sinki ( võib panna rohkem ja ka muud, mis on hästi suitsumaitseline )

1 suur tomat

pool karpi FARMI toorjuustu ( umbes 100g )

6 küüslauguküünt

1 klaas vett

soola

pipart

Nuh, kuna mul juba üks jääk läks pannile, siis Annemäe aiandi suured ilusad Härjasüda tomatid on kah juba oma ooteaega ära elamas, nii võtsin suure tomati ja tükeldasin selle kah singikuubikute juurde. Küüslauk võiks minu pärast isegi vahel tordi sees olla, seega üks küüslauk ( 6 küünt) kah pannile praadima. Rõõmsalt kõik läbi praetud, lisasin pool järgi jäänud FARMI naturaalse toorjuustu karbist sinna kah juurde. ( farmi juustul on muidugi vahel komme hallitama minna, kui ta juba lahti on, kuid seekord ei olnud seda juhtunud) Kõigele valasin siis peale niitnuudlid ( täiesti keetmata) ja klaasi vett otsa.  Kuumuse keerasin maha ja pannile surasin kaane peale.

Nii see mul siis podises seal ( peale 5 minutit segasin) lisasin vaid soola tiba ning pipart ja siis podises kergel tulel edasi veel 10 minutit ( vahepeal veidi segasin).

Nii see valmis sai. Vahepeal jõudsin mitu setu asja ära teha. Ärge palun tulge aga mulle rääkima, et söögi tegemine on keeruline ja aeganõudev töö.

Peale otsust, et teen lastele söögi valmis ( muidugi enda kõht oli lähemal) kulus aega 20 minutit, et sööma hakata.  Lapsed pole veel kodus ja isegi, kui elekter peaks nüüd ära minema selle tormiga, siis pannil püsib see toit veel tükk aega soe.

 

 

Fotograafia vaid meestele?

Tavaliselt ma ei pahurda sellel teemal, kuid täna viskas kopsu üle maksa. Eesti “tegijad” fotograafid arvavad, et neil on kõigele õigus. Alates sellest, et nemad peavad jõhkralt naisifotograafe maha tegema. Korra olen ma seda teemat puudutanud varemalt siin ja just läbi ühe Soome naisfotograafi silmade, kes elab nüüdseks muidugi USA-s. Tänase võrdõiguslikkuse teema juures on see aga sigasobiv näide, sest mul ajas ikka tõsiselt kopsu üle maksa.  Just selle pärast, et meesfotograafid endast nii palju arvavad… ja ennast ei tea kelleks peavad…

pilt on puhtalt illustreeriv ja jutt ei käi konkreetse isiku kohta

 

Alustaks sellest, et tellimisfotograafide hinnad on kõikuvad. Põhjuseks see, et kõik üritavad turule minna. Siin pole küsimus oskustes ( selle lihtsa vahega, et need kes teavad, et sellega hakkama ei saa, need ei lähegi ja need kes endast ei tea mida arvavad, need lihtsalt põruvad niikuinii ) vaid selles, et meestel on ettekujutus, et kuna nemad on mehed, siis nad lihtsalt on PAREMAD?!?

Siin aastake tagasi oli ühel mu tuttaval pulmad ja ta küsis erinevatelt fotograafidelt pakkumisi. Paar neist valis välja ja otsustas kuulata nende kontseptsiooni. Jutt oli kenast kopikast.  Üks oli naisfotograaf ja teine meesfotograaf. Minu kutsusid nad kah kuulama, sest kuna siis omasin minagi juba kaamerat millega oleks võinud midagi korda saata, kuid siis polnud minu oskused veel selleni jõudnud ja ma ütlesin selle kah kohe tutavatele ära, et ma ei ole kindel endas. Tuli rääkis naine oma mõtetest ja sellest mida ta plaanib ja kuidas võiks ja peaks. Tutvustati talle ka teist fotograafi ja vastuseks tuli, et oma alal oskaja ja pole paha sõna öelda. Sinna jutt siis naisterahvaga jäi.

Tuli meesfotograaf, rääkis samuti mida ta näeb ja arvab, mida plaanib ja mis tema arvates töötaks jne. No tavapärane. Tallegi mainiti, et teine kandidaat on veel ja kus siis hakkas tulema nagu vändrast saelaudu, et naised fotograafidena ei oska midagi, ei tea midagi ja üldse, nad teevad pooled kaadrid metsa jne. Ühesõnaga läks isegi selleni, et viis peigmehe kõrvale ja hakkas talle rääkima, et naised koos naisfotograafidega muutuvad turtsakaks ja ei ole kaunid, sest mehe pärast peab pingutama…??!!?? Ühesõnaga, nii sitta maitset pole mul ammu seda kõrvalt kuulates suhu jäänud…

Millest me siis räägime? 1990 aastal räägiti naisfotograafile, et ta ei ole peale seda, kui oli aasta lapsega kodus enam pädev, sest ta on kogu oma kvalifikatsiooni kaotanud? Silmad on teiseks läinud vä? Või näeb teist moodi?

Päris ausalt – ammu tahaks juba luua tõsiste naisfotograafide kaitseks ühenduse, et need ennast täis pisikesed ja prillidega staar fotograafikesed, ei kujutaks omale ette …

Võtame või Merle, Inga, Merikese ( temal on küll lihtsam, sest abikaasa kuulub sellesse meeste ringi ) .. kõik on täiesti tegijad.. Lisaks veel Tiia kah … aga tal kah mees kõrval samal alal…

UHH! Ma sain välja öelda… Jaak ( Nilson) ära pane pahaks, sina tõmbasid käima, kuid sinu suunas see kah pole …

Lisaks muidugi see, et naisena ma ei saa Sven Zacekilt küsida, sest ma olen ju naine…

 

Raamat ei ole HAMBURGERI PABER!!

Mineval nädalal tööl käies juhtusin ühe minu jaoks kohutava teo otsa. Üks inimene pakkis raamatud kokku ja tahtis neind prügikasti visata. Põhjus oli lihtne, need raamatud olid nö. räbalaks loetud ja tema kaunis kodus need raamatud tekitasid riiulis “kaltsaka tunde”. Tore on, oleks siis tegemist olnud millegi sellisega, mis kuulub kategooriasse “Lenini kogutud teosed” või ” NSVL Ülemnõukogu esinemiste kokkuvõtted” ( kusjuures ka need on minu jaoks head abimehed, sest nendel on kvaliteetne nahk ja papp sees ) aga tegemist oli hoopis tõelisse klassikasse kuuluvate teostega – Seiklusjutte maalt ja merelt.

Igatahes sain ma selle kotitäie omale. Nüüdseks olen ma enamuse nendest nö. esinduslikuks teinud ja need uhkeldavad esialgu veel pressi all, millest peagi tulevad täiesti lugemiskõlblikud raamatud välja. Seega tuleb mul hakata oma Seiklusjuttude vana versiooni kogu üle vaatama ja need, mida mul omal ei ole, müün lihtsalt maha.

Siinkohal teen ma ülesskutse kõigile neile, kes arvavad, et mingid raamatud on koledad ja nende lugemine on peaaegu võimatu tulevikus, kes pistavad mingid tõeliselt head raamatud kuhugi pööningule kopitama – ÄRGE TEHKE SEDA! Kõikidest raamatutest mis on nõukogude ajal toodetud ja on kõva kaanega on võimalik teha täiesti loetavad raamatud. Isegi, kui neil on näiteks lehed pooleks rebitud sees. Ka need lehed on võimalik terveks teha ja loetavaks muuta. See nõuab küll aega ja nokitsemist, kuid vanad ja head asjad on tihtipeale seda väärt. Kui nüüd rääkida päris vanadest raamatutest ja nende säilitamisest, siis neile on võimalik teha ümber kõvad kaaned, mis säilitavad raamatut pikki aastaid.

Kui keegi vaatas oma raamaturiiluli poole ja leidis, et seal on midagi head,  ka TEIE jaoks, mis väärib säilitamist, siis minu e-mailile ninataga@ planet.ee saab alati kirjutada ja leiame võimaluse, kuidas ellu ärataga teie raamatud. PALUN ÄRGE VISAKE TARKUST MINEMA!! See ei ole hamburgeri paber, mis prügikasti peaks lendama….