Kaitstud: Ma ei ole mees!!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

S.O.S.

Nüüd on nutune.. segaste asjaolude tulemusena on mul masinas ikka väga … erakordselt vähe mälu… Kohe nii vähe, et PS avamine võtab aega 20 minti. Sinna 8MB pildi sikutamine veel 15 otsa ja iga liigutus võtab aega umbes 3-9 minti. See on nagu tagumendi kaudu hammaste ravimine. Peas jõuavad pildid ennem isegi valmis, kui minu masin esimese liigutuse tehtud saab..

Siit tuleb aga palve – kas kellelgi vedeleb kuskil mõni ülearune RAM mälu? näiteks 2×1 GB DDR 2 ja kiirusega 533? Muidugi kehvemal juhul aitab ka 2×512 MB ikka DDR2 ja 533 kiirusega. See siis muidugi lauaarvutile, mitte läpakale.

Muidugi veel.. see D-fruit firma oli ikka tõeline issanda õudus … ja oleks minu teha olnud…

Ok, ma rohkem ei targuta …

Kellel on midagi vedelemas ja raatsite ära jagada, siis kommentaarist piisab, milles on päris e-mail.

Mind varastati ära :(

Võtsin mina kätte ja tegin Neti.ee otsingu nimele “Ninataga” ja sain 5 lk vasteid… Vaatasin mis ma vaatasin, kuid enamus nendest olid ikka fotondusega seotud, mis iseenesest on ju täiesti positiivne tulemus. Tuleb ju ka seda tõde tunnistada, et kirjutajana ( tirriteerijana) olen ma oma mainet minetamas ja see mille ma kirja panen. . see on kuskil seal, selle suurest papist Ninataga kuju sees.

Peale seda netistamist istusin autosse ja sõitsin linna, mis oli jälle üks vahva ja töine ettevõtmine. Vahva kah muidugi, seega suured kiidusõnad siinkohal pimeda aja saabumisele.. ja loodan, et tal ikka hambad minu seemnete kuhja peale hakkavad 😛  Aga see oli siis vahepalaks.. mõtlesin ma järgi ja jõudsin selleni, et kui poleks olnud seda verbaalset poolt, siis poleks ka seda fotode poolt olnud just sellisel moel – enesekriitiliselt ja vaevaga õppides ja lugedes….

Siis aga avastasin ma ühe oma pildi rõõmsalt kellegi ARTJOMI venemaa saidilt 😦 Algas sellest, et vene keelsele veebilehele oli lingitud minu blogi hoopis muu teema kohta ja siis… sealt edasi minnes avastasin, et keegi ARTJOM tutvustab kuskil venemaa galeriis minu pilti OMA PILDINA!!??!! See ajas tigedaks.. nüüd olen ma sealmaal, et mul tuleb hakata oma fotosid kaitsma. Lihtsalt midagi muud enam ei jää üle, sest sellist asja ma tõesti ei oodanud…

Muidu aga kikkkõrvad peksid kodus kõrvu kokku ja kepslesid.. et ka see oleks selge 🙂

Ärge unistage!

Ma ei ole absoluutselt hea inimene… Tegelikult olen ma kohe päris paha. Nii nagu mina otse silmade vahele võin sõnadega virutada… see ei ole üldse meeldiv. Lisaks muidugi minu nokkimine. Selline vaikne irvitamine kellegi tegemiste üle ja kindlasti ka enda üle .. see on minu lemmik tegevus. Muidugi ei tasu unistada, et ma jätan kedagi või midagi tirriteerimata, kui mulle selleks võimalus avaneb..

Parimaks “kondiks” olen ma muidugi ise. Kes sellest pole arusaanud, see võiks vahel ka oma ajusid kaasas kanda, sest midagi ilmselgemat on raske leida..

Seega, rääkida minust, kui toonis hea .. see on lihtsalt nõme.

Seega, võtke nüüd kena punane pliiats ja tõmmake minu nimele peale punane tugev joon. Ma usun, et teil hakkab kohe kergem. Ja kui veel ei hakka, siis korrake ja korrake seda tegevust, kuni teil hakkab parem.

Muidugi aitab ka teistele rääkimine, kui vastik, paha ja halb ma olen. Tõesõna, mis saab veel parem olla, kui keegi maapõhja needa .. Kuid ärge lootke, et homme hommikul ei avasta ma enda jaoks midagi naljakat ja seda teile rõõmsa otsekohesusega ja kavala nokkimise saatel välja ei ütle…

Mitte essugi ei taha!

Ma ei tea, paljud teist on seda tunnet tundnud, et lihtsalt mitte midagi ei taha teha! Mina ei taha täna mitte midagi teha. Selline loll tunne on, käin ringi ja virisen omaette: ma ei taha mitte midagi teha! See on nagu mantra. Kuid ometi olen ma täna juba pesnud masina jagu pesu, pannud selle õue kuivama. Ootamatult pähe sadanud küttepuude hunnik oli vaja varju alla loopida. Loopisin ära.

Foto NAGI's: p a r e m a l e ...

Ühesõnaga, selline jubejaburtüütu hommik on olnud. Ainus mille mõte minuni on jõudnud on see, et ma ei taha mitte si**agi teha. Ma peaks ühe loo tegema läpaka aku teemal. Mõte on olemas, kuid seni seisab see selle taga, et ma lihtsalt EI VIITSI teisele korrusele ronida ja võtta läpakas, kiskuda sellel lahti aku .. teha sellest pilti ja kõik see valmis mõeldud mõte lihtsalt notepad-is üle lugeda, vead parandada ja siis teele saata.. ning jääda ootama tehtud parandusetga lugu, et seda avaldada.

Nii ma istun, loen EE ja Postimeest. Longin Nagis ringi ja kirjutan totakaid kommentaare – sest midagi head pähe ei karga.. Vaatan ja imetlen inimeste pildi tegemise oskust või ka mõnede puhul vigu, mis panevad ohkama ning endalt küsima, kas peaks neile seda ütlema?

Igavesti tobe reede hommik. Isegi Hirm pole mulle kallale täna tulnud, seega olen mõnuga jännis. Ime, et ma iseennast täna üldse välja kannatan. Tegelikkuse ei kannata – ma olen täna endaga suht riius. Tavaliselt kõik krõbedad sõnad, mida ma teiste aadressil lendu lasen – tulistan täna enda pihta. Muidugi tavapärasest veel räigemas vormis….

Kuid ometigi – ma ei viitsi mitte essugi teha 😦

ei väsi kummastumast..

Inimesed on ikka kummalised. Tegelikult see maailm on nii kummaline, et vahel ma ei suuda kohe naeru pidada. Täna hommikust saati olen lugenud tegelikult vaid ühte tõsiselt võetavat blogilugu( Tiia). Ok, teisest lugesin ka pealkirja ja lühikese sissejuhatuse, kuid ma lihtsalt ei viitsinud rohkem süveneda, sest sealt hakkas kooruma tegelik reaalsus ja enamus inimesi lähevad ja teevad seal natuke odigi-tohdigi ning natuke lisaks tähtsaks kah ennast veel… lohutamisega.

Foto NAGI's: k o l o r i i t..

Nii mõnigi saab tulla ja öelda mulle nüüd, et ma olen paras pervet ja mul pole absoluutselt mitte mingisugust empaatiavõimet jne.jne.jne. Kes suudab seda kõvemisi ja selgemini teha, sellel on õigus? Ok, eks ma nende arvates olengi ja mis siis??

Tegelikult maailm on rida arutuid ja mugavaid kokkuleppeid, mille järgi suurem enamus ringi käies ja ennast teiste pealt peegeldades uurib, kas ma ikka olen nii tähtis ja kas ma olen ikka nii hea ning tore.  Keda see teiste arvamus “kotib” ??? Tegelikkuses mitte kedagi, lihtsalt tahetakse olla lugupeetud, silmapistvad ja erilised. Kõigi poolt ARMASTATUD ja HINNATUD. Millega siis ennast aetakse kohevile ja tuuakse seda argumendina välja, et oma õigusega teenitud tunnustust saada.

Kohati tüütab see kõik nii ära, et süda läheb pahaks.

Sõbramehekokkulepped .. teeme käsipeseb kätt kokkulepped.. ja tõukame teised üle ääre.. tallame maha.. närime kõrid läbi ja peale seda kõike oleme HINNATUD, LUGUPEETUD ja AUSTUSVÄÄRSED….

Kui päris aus olla, siis võtan ma oma fotoka ja lähen otsin selle läila päeva peale mõne pildi.. loojangut ja eestist endast…ja selleks pole mul vaja NORRA sõita, et mõnd pilti teha..

Üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna…

Otse ja ausalt – südamest südamesse

Aasta sai täis. Nüüd on aasta otsa olnud mul koduke, mis on tihti lukus. Katstud parooliga ja ligi pääsevad vaid need, kellesse suhtun ma ise lugupidamisega. Või siis ka need, kellesse muu blogimaailm absoluutselt ei puutu. Nendel on minuga nö. asi ajada.

Foto NAGI's: m u i n a s j u t u p r i n t s

Muidugi selle kõige eeliseks on see, et need inimesed, kes mind muidu igapäevaselt ei tea on näinud minu peidus poolede.  Osadele on see üllatuseks, osad aga mõistavad, et see on teatud paratamatus. Igas inimeses on osa, mida keegi ei igapäevaselt ei näe.

Muidugi olen ma siia korjanud need kokanduse õudusunenäod. Nii on ka minu retseptidega, et kui maailmas on 12 algupärast nalja, siis eks ole ka umbes 12 algupärast retsepti, mida siis mõningad idioodid – mina sealhulgas – kohati muudavad ja mugandavad 🙂

Nii on see aastake läbi saanud. Kui on aega olnud, siis olen tihti kirjutanud. Kui aega pole, siis on nädalate viisi vaikus olnud. Midagi pole teha, kohati lihtsalt saab jõud otsa.

Nagu ka see, et suvel on raske mingeid kokanduse värke teha, sest väljas on ilus ja fotokaga meeldib mul veel rohkem ringi luusida. Egas muidu ma veel omale ühte märki maha pannud 🙂 See on puhas pildistamise rõõm, mida ma sinna kokku lapin. Selleks see ka jääb ja seda pildisilma jumalat ta teenib 🙂

Nii, et kokkuvõtvalt.

Aastaga olen siia kokku kirjutanud 290 postitust.  Ma ei tea, kas see on vähe või palju, kuid see on paras hulk.

Egas midagi. Tänan kõiki teid, kes te viitsite luusida ja lugeda. Muidugi tänan eriti mõnesid häid sõpru, kes käivad vahel vastu hambaid mulle andmas ja kellele saan vastu kah anda …. 😀

Eks ma üritan seda siis edasi pidada kuidas oskan. Muidugi kokanduses pole probleemi, pilt tuleb asjakohane, kuid muude postituse piltidega on hakanud raskeks minema… ma olen enda suhtes juba nii kriitiline .. et endal kah hakkab kohati vastik oma kretiinsuse pärast, kuid eks nii on mille poole rühkida 🙂

Aitäh teile kõigile!

Mina prahitootmise maailmameister teatan:

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et miks ei võiks kõik vajalikud asjad olla suuremad…

Näiteks šampoon võiks ju olla 2 liitrises pudelis? Hambapasta võiks olla vähemalt selline pumbaga pudel, mille sees on pool liitrit hambapastat. Seep võiks samuti olla suurem ja pakitud sellise riputajaga, et sa ei peaks vehklema…..

Ning kõige peamine igasugu geelid võiks samuti suuremates pudelites olla. Muud nüüd ei teegi, kui käid iga paari nädala tagant poes ja muudkui varud igasuguseid pesemisvahendeid.

See võiks olla nagu on juba Fairy ostad 1,5 liitrit korraga ja jagub pikaks ajaks. Alati saad ju ise väiksemasse pudelisse ringi villida…

Samuti põrandapesuvahend on mul kodus 5 liitrises kankus ja muud puhastusvahendid. Nii hea lihtne, ei pea pidevalt käima ja tuuseldama keemikaalide leti vahel….

Odavam tuleb kah kusjuures, üks pakend korraga on tunduvalt odavam, kui seda pidevat prahti toota.

Jäätist? Tänan ei!

Kas teate, et meil oli öösel 21,5 kraadi külma. Hommik lausa krõbises hammaste vahel.

ice-creamcones

Ühel piigal oli aga hommikul arvamus, et täna peaks minema jäätist sööma. Ei noh, tere talv. Selline külm on õues ja tema tahab tahab jäätist. Urisesin natuke talle vastuseks ja mõtisklesin, et mida kuradit peaks tegema, et ta seda jäätist ei tahaks. Maja oli kah ju külm. Hommikul oli suures toas vaid 12,5 kraadi sooja. Prr, ma ütleks, et jääkarude peatuspaik oli meie suures toas.

Natuke pahur sellest külmast ja sellest, et ühel piigal oli mingi eriline kiiks peal. Ometigi tuli mul mõte, mida üleval asuval pildil näha võite.  See on mulle kunagi ammu saadetud e-maili sabas asunud pilt.  Ma isegi ei mäleta, kes mulle selle saatis.

Igatahes saavutasin oma eesmärgi. Piiga ei taha jäätist! Mina ei taha ammugi mitte, sest külm on igal pool.

!?!

soovid