Kaitstud: päevatamine

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: viimne piisk

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Jõulukoletise viimane päev!

Alustaks sellega, et üks kummaline asi juhtus. Ühel päeval mööda poode kolistades juhtus mulle näppu üks 1992 aasta raamat ja ma lihtsalt ostsisn selle ära.  Ma olen seda raamatut lugenud. Aga ometi ostsin ma selle ära. Pärast autos sügasin tükk aega kukalt ja mõtlesin, et miks…. kellele seda vaja peaks olema? Ning siis seda raamatut lehitsedes…

Foto NAGI's: H Ä I D ...

See oli täpselt nii, nagu ma ostsin selle suure sooja salli ja kindlad … ning kolm päeva hiljem, kirjutas Kukupai, et ta tahab suurt sooja salli. Ta sai selle. Kusjuures, selle raamatu pean ma kinkima Yksikhundile.

Hommik on. Täna on see kole päev, mill see koletis ringi liigub ja inimesi ähvardab. Mina sulgen ennast paari tunni pärast kööki ja ei lahku sealt enam eriti. Teen oma asjad valmis, siis on paar päeva hea rahulik elada. Ainult soendamise vaev. Surnuaeda on vaja kah vahepeal veel jõuda. Mõned küünlad panna vaja haudadele. Mina rändan mõttes muidugi kaugemale surnuaedadele.

Njah, kui nüüd siis päris aus olla, siis viimane tõeline jõuluüllatusega hetk oli mul siis, kui ema veel elas… Nii paar aastat ennem tema surma. Käisin nende juures jõuluõhtul ja ….

Igatahes, täna on jõulukoletise viimane päev. Minu jaoks tuleb nagu vabanemine pingest. Peale seda on eriti rahulik, kui lapsed ja mees oma kingid kätte saavad …. ma tean, et minul pole midagi oodata … ning tekib rahu. Inimene loll loom ootab ikka, et miski muutuks. Ei muutu. Aga ikka petab ennast ja loodab.

Head jõulukoletis Teile kõigile siis!

Katkine pea

Kõik kellel on lapsed teavad, et nendega ikka vahel juhtub. Minu omaga juhtus kah. Pubekas selles vanuses oli alaline külaline traumapunktis, siis pisipiigaga on veidi kergemalt läinud. Seni olen ma siis vaid kaks korda olnud sunnitud temaga õmblemas käima. See vastu pubeka puhul oli vanuses 5-8 see nii iga kolme kuu järgi stabiilne ettevõtmine. Mida iganes tal siis ka kokku ei õmmeldud. Ainult peahaavu oli pubekal selles vanuses ligi 7.

Foto NAGI's: v e t e r a n ...

Pisipiiga aga suutis nüüd siis kah selle skoori avada. Muidugi tegi ta seda siis kohe ikka nii, et kaasas kõik võimalikud hädad sinna juurde.  Kuidagi on vaja see tagasi teha, mis seni tegemata on olnud.

Igatahes mul on tunne, et kui lõpuks see kohutav must auk millesse ma olen kukkunud lõppude lõpuks otsa saab, siis vajan mina puhkust. Mul on mai kuust alates tunne, et maailm on peapeal. Ma ei tea, kuidas seda jalgadele tagasi saada.

Muidugi need vanemad, kes selliste õmblemistega-traumadega pole kokku puutunud – lucy for you! – hakkavad nüüd tänitama. Pole lugu, kõik lapsed pole sellised, kes seisavad vitriinis ja nendelt tuleb vaid kord päevas tolmu pühkida 😉 Minu lapsed pole sellised kohe kindlasti 😀

Kaitstud: Issi pole üldse emme moodi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Tartust kantud …

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Nirtile näitlikult pildis…

Nirti siin kurtis munadest ja vahtudest jne..  Kiire oli mul omal suht kaks päeva, seega egas olegi muud, kui nüüd see lubadus täita.

Siin on kõvas vahus munavalge. Keera või tagurpidi, ei tule välja.

28.07 3

Siit aga muna kollane, mis on vahustatud heledaks vahuks. Suhkur kuramus ei ole sulanud veel.. ma seda seekord uhasin ikka südamest.. kook tuleb selline 😀

28.07 5

Vat nii lihtne see ongi..

Kuid seda, kuidas munavalged käsitsi kõvaks vahuks ajada.. ei taha pigem ette kah kujutada 😉 Võib-olla peab meestelt abi paluma.. 😛

Kaitstud: ajaasjad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: .. üks palve sõpradele …

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Tütre küsimus

Täna hommikul üle pika aja kuulasin ma raadiot kodus.

Sahmerdasin pisipiigaga mööda maja, ennem tema lasteaeda minemist ja raadio mängis. Tarmo Pihlapi sünnipäeva tähistamiseks lasti raadiost tema ühte parimat lugu ka minu arust “Tütre küsimus” .( Tuleb tunnistada, et teenimatult on see lugu vähe kuulatav lugu)

Piiga istub ja kuulab seda lugu, kuid kui laul otsa saab küsib minult, et ema kas issi armastab sind?

Esimese hooga oskan talle möödaminnes vaid vastata, et armastab ikka vast.

Piiga on natuke aega vait ja küsib uuesti : Emme, kas sa mind armastad? Muidugi armastan kullapaike, kuidas siis muidu.. rääkides talle veel sinna otsa, et ta peab ikka hea laps olema ning et ta võiks kiiremini süüa…

Piiga sööb ja on vait, kuid näen, et ta mõtleb.

Järgmise küsimusena tuleb  küsimus: Emme, kas issi ikka armastab sind? Ma pole kuulnud, et ta sulle seda ütleks. Mulle pole ta kah seda ütelnud. Issi ei armasta meid!!!!

Püüan lapsele seletada, et sedasi ei saa ikka asja võtta, kuid nüüd juba nutab piiga lohutamatult.. sest ta on veendunud, et issi ei armasta teda, sest issi pole talle seda öelnud.

Mul kulus ikka tükk aega teise maha rahustamiseks, kuid mõtlema see pani – kui tihti me ikkagi ütleme oma lähedastele, et me neid armastame ja neist hoolime….