Kokanduse õudusunenägu: Krässuspeaga kook

Imestasin, et selle koogi tegemiseks on erilisi oskusi vaja, sest see on minu arust üks lihtsamaid, mida teha. Muidugi teate te kõik seda toredat firmat nagu Hagar, kes teeb igasugu häid leiva-saia tooteid. Lisaks kooke ja muid hõrgutusi kah. Nii ma sattusin sellel nädalal Tamsalu tootmise müügile. Tunnistan ausalt, et vahel ma seal ikka käin. Nii ma ostsin sealt ka tordipõhja. Kuna need hinnad seal on häbiväärselt väikesed, siis pole ju probleemi. Siis, kui ma selle ostsin ei teadnud ma veel, mida ma sellest teen. Selles sai aga krässus peaga kook.

Foto NAGI's: k r ä s u p e a

1 tordipõhi

1 pakk vahukoort

250 g kohupiimapasta

suhkur

3 spl hapukoort

3 spl kakaod

50g šokolaadi

100g toormaasikamoosi

Tordipõhja lõikasin pooleks aga nii, et üks oli õhem ja teine paksem. Õhemale määrisin toormaasikamoosi.  Vahustasin vahukoore paksuks suhkruga ja lisasin kohupiimapasta.

Järgi jäänud tordipõhja lõikasin tükkideks, sellisteks neljakandilisteks ja segasin need vahukoore-kohupiima massi. Selle massi tõstsin aga toormaasikamoosiga määritud põhjale. Vahele lisasin kah natuke veel jõhvikamoosi, kuid see on rohkem maitse asi.

Siis sulatasin šokolaadi, millele lisasin 3 spl hapukoort ja kakaod, mille nõristasin üle kõige. Pistsin selle siis külmkappi.

Mitte midagi keerulist ja aega võtab kah vaid mõne hetke.

Kokanduse õudusunenägu: Kartuli-riisiplaat porgandi-hakkliha kotletidega

Mis teete teie üleeile keedetud kartuliga? Viskate prügikasti? Teete kartulisalatit? Ausõna, kõigest sellest on juba täielik siiber!! Kas siis tõesti pole sellele midagi teist moodi lisada? Minul sai igatahes sellest kõrini, et kohati mu pubekas avastab, et ta ei viisti nii palju süüa või siis hoopis midagi muud. Praekartul on aga selline, mida meil lihtsalt keedukartulist ei armastata. Kotlette plaanisin ma niikuinii praadida. Mida siis ikka teha? Kaevasin netis, kuid midagi sellist, mille järgi isutanud oleks ei leidnud. Siis pidin ise välja mõtlema.

Foto NAGI's: n ä l j a t u !!

400g riivitud keedukartuleid

pool klaasi riisihelbeid

2 muna

pool klaasi piima

2 spl õli

soola

kartuli maitseainet

riisi maitseainet

Segasin riivitud kartuli ja riisihelbed omavahel. Lisasin muna ja riisi maitseaine, õli, soola ning piima. Segasin selle läbi ja valasin määritud ahjuplaadile. Peale raputasin kartuli maitseainet ja riivjuustu.

küpsetasin 200 kraadi juures 30 minutit.

Porgandi-hakklihamassist olen ennm juba pajatanud. Seekord mitte pikkpoiss vaid kotletid siis.

Kastmeks tegin jogurti-majoneesi kastme, mis on siis oma tehtud jogurtist tehtud.

Sööge seeni!

Tahaks ju pilte teha. Kohe kangesti tahaks. Iga päev natuke, kuid alates pühapäevast on mul tunne, et teen sellega teisele inimesele liiga. Lisaks kõigile tema tegelikele hädadele. Mis muidugi pigem kalduvad kategooriasse enesetähtsus ja enesehaletsus. Lihtsalt selleks, et midagi muuta ei tee ta midagi. Kuid see polegi tähtis. Tähis on see, et kui mina teen pilte, siis nagu võtaks temalt võimaluse teha midagi enda jaoks. See on nii põrgulikult kurb ja masendav. Nii ma juba pole alates laupäevast teinud ühtegi pilti.

Foto NAGI's: s õ l t l a s t e l e

See on nagu uss, mind seestpoolt järab. Tunne on, nagu ma elaks kuskil vahepealses aegruumis. Peast käib läbi tuhaneid hetki pildis, mida tahaks – samas, mitte miski ei toimi. Neid hetki ei tule minuni.

Niikuinii tuleb kohe selle kõige peale Wild nüüd ja lööb virtuaalselt jalaga makku ning teadustab, et ma virisen ja haletsen ennast. Kurat võtaks jah. Haletsen jah! Kusjuures, ei tee selleks kah midagi, et sellest välja tulla! Kõrvalt vaatajale võib tunduda, et annaks hulk asju ära teha ( eks isegi vaataks ja mõtleks) kuid elades selle sees, tunned, kuidas sa ei raple sellest kõigest enam välja. Muidugi võib olla üheks põhjuseks see, miks ma enam ei siputa ja ei püüa ka see, et nuga enam ei aita. Hilja .. hilja… Kuid kurat sellega, las see siis olla. Keda see segab. Ilmasambaks pole me keegi jäänud.

Nii ma istun ( kusjuures vingun kah ) ja virisen püüdes leida kuskilt seda pilti, mis hetkedena silmade eest läbi käib. Viimane kord pildistamas käies enda huviks oli aga häda, mingi tädi tuli uurima, mis kuradi maamõõdistustöid ma teen ja siis tuli talle seletada, et ma teen pilti ja see on fotoaparaat ja see on statiiv ja milleks kuradiks ma seda üldse kasutan… PRRR… siis rahunes maha.. muidu klähvis nagu tige vanamuti rakapeni :S

Ah, sööge seeni … kuradima mõtetu on kõik! Talv on liiga pikaks veninud…

Kokanduse õudusunenägu: Riisi-kaalika õhtusöök

Sille on siin viimasel ajal peaaegu kõik köögiviljad läbi võtnud. Kartulist on ta igavesti lahedaid asju teinud, kuid minul tuleb häbiga tunnistada – mul on kartulid täiesti otsas ja edaspidi tuleb uue saagini vist makarone ja riisi süüa. Kui meie perest saavad pärast pilusilmad, siis on teada – põhjuseks on liigne riisi tarbimine. Kuid kaalikas vaatas täna veel rõõmsalt vastu. Samuti punane kapsas ( valget on kah, kuid see ei tundunud nii stiilne) ja mõned peedid kannatas veel kah keema panna. Täitsa taimetoitlased kah veel …

Foto NAGI's: kaalika-riisi

Riisiga läks lihtsalt

1 klaas riisi

vett

soola

pool kaalikat

üks punane sibul

Riisi keetsin pehmeks ja nõrutasin. Kaalika riivisin ja panin pannile õlisse koos hakitud sibulga praadima. Maitsestasin soola ja pipraga, ning lisasin 1 spl mett, kui kaalikas oli peaaegu pehme. Täitsa mõnus maitse tuli.

Juurde tegin veel Hakkliha-punase kapsa pikkapoissi.

Teete nagu te ikka teete pikka poissi. Vaid riivisin juurde kapsapea taignale. Täitsa selline mahe tuli. Õnneks mu kogemus hoiatas mind, et rohkem soola tuleb panna, muidu on liiga mage.

Peedid keetsin ja riivisin. Lisasin sinna veel 3 enda marineeritud kurki.

Täitsa selline tervislik õhtusöök sai.

Muidugi tegin ka õuna-kohupiima kooki, kuid se eon kahe päeva rõõm 🙂

Sinisinine esmaspäev

Tänane hommik on lausa katastroof! Eile õhtust saati käis mees ringi nagu kõuepilv. Tema läheduses viibimine tekitas tunde, et kohe kohe hakkab müristama ja sadama nagu oavarrest. Hommikuks polnud see sugugi üle läinud ja selle põhjust ma muidugi ei tea. Kui siis mitte seda, et ennem rääkis ta lausa mitu tundi sellest, et inimesed räägivad liiga palju ja üldse, teatud arengutasemega inimesed ei taha enam kuulda, kuidas teised inimesed oma arvamusi avaldavad. Vedasin siis on suu lukku.

Foto NAGI's: v a s a k u l e

vasakule

Nii ma vaikisin terve õhtu. Peale seda arvamusavaldust.

Hommik aga jätkus musta kõuepilve saatel. See selleks, eks selliseid hommikuid ole ennem kah olnud, kuid siis saabus järgmine müristamine. Seda juba pubeka poolt. Tema kooliskäimise kinnastega oli keegi tööd teinud. Pinises nagu sääsk mul kõrva ääres lausa tükk aega, nagu ma peaksin kohe nüüd ja praegu võtma jalad selga, siduma hõlmad vöövahele ning hakkama poepoole kappama, et temale uusi kindaid tekitada. Lõpuks lahkus ukse paukudes ka tema kooli poole. Kergem hakkas sellest kohe.

Egas siis kõige pisem alla andnud. See võttis kätte ja kukkus jonnima, et issi ei rääkinud temaga hommikul. Lisaks kõigele muule, venna lõi teda ( st. andis laksu vastu tagumenti ) ja üldse, maailm on üks kole paik. Peale seda arvamusavaldus võttis ta kätte, sikutas oma riietepuu tükkideks nii, et kõik tema 6 jopet mööda esikupõrandat laiali lendasid ja seal valitses täielik tohuva pohu.

Vähe sellest, et siis inimloomad olid oma etteaste teinud, tuli kass lagedale ideega, et kõige targem on kõikuda kahe korruse vahel käsipuul ja sealt mulle järjekordselt selga lennata. Oo mores, oo tempora!

Tore on – see nädal algas TÄIELUKU kaosega. Ma loodan, et see oli tänase hommiku teema ja edasi lähevad asjad paremuse poole.

Minu muusika ajab Teid öökima!

Kurat võtaks! Sa ei pista nädalate viisi nina blogisse, et sind rahule jäetaks.. ja ikka leitakse sind ülesse. Kott komme oleks palju parem olnud 😛 , kui see millega sa Yksikhunt mind viskasid. Seega, kes tahab ligimisele head teha – pool kuningriiki sellele, kes tekitab mulle suure koti komme! Tõesõna, minu muusikamaitse on nii ebanormaalne ja Janke igavusega pole sellel kah mitte midagi pistmist, seega kas mul on seda kõike üldse mõtet teha? Pettumus on niikuinii… kellel iganes.

Foto NAGI's: t õ e h e t k e s ...

Tõehetkes

Pettumus tuleb siit!

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

1.  Pulmalugu

2. Matuselugu (põhjenduseks siis see, et keegi ei tahaks nii jubedat lugu kuulata ja ei tulegi ÕNNEKS kohale)

A.I.V.O tehku kah, kui juba mina pidin tegema! Just selline Nagu Saatpalu loos tundub ta mulle…

Osaline aga laulab nii.. seega tehku kah!

Hundiulg – kes siiani on kõigest eemale saanud .. selle loo saatel..


Kaitstud: Ta tegi seda JÄLLE … :(

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: