Lõbusad hetked…

Kummaline, kuidas mõned asjad tuju võivad parandada.. Eile suhtlesin jälle tuttava soomlasest fotograafiga. Nagu ikka räägime me kahe keele segu – puhume ja räägime   Kusjuures, sain ma muuhulgas teada, et tal on juba 10 aastat hoopis USA kodakondsus ( abiellus ameeriklasega ) ja selle põhjus on üsna kummaline. Kuid isegi eesti mõistes mitte väga eriline suhtumine. Kuid see selleks, sest mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt minu jaoks järjekordne mõistmine, miks eestis on fotograafias asjad just nii nagu need on ….

Tegelikult rääkisin oma kitsikusest talle. Kitsikusest selles suhtes, et ma jään oma objektiiviga nii tihti hätta ja mis mind häirib. Samas teised ei jää, kuid nad kasutavad ka erinevaid objektiive … näitasin talle Inga pilte ja Merle pilte ja Tiia pilte. Kusjuures ta kinnitas minu arvamust, et eesti naised on andekad… andekad fotograafid ja neil on hea silm. Ma parem ei räägi kuidas ta mõned mehed maha tegi … aga kiitis nii mõnegi mehe pilte väga. ( siinkohal ma ei tee rõõmu neile meestele ja neid ei nimeta, sest muidu tõusevad täiesti ära )

Ühe pisikese vihje sain ka mina – ma saan oma ühe objektiiviga tunduvalt paremini hakkama, kui mõni mees oma kolme objektiiviga.  See, et mõista maailma olemust selleks peab aga olema verd, higi ja pisaraid. Seda eriti pidevas pildistamises ja peast piltide ära tegemisega… Mida rohkem on peas pilte, seda suurem on võimalus, et kuskilt ka midagi tuleb… sõna ja pilt … minu puhul toimiv kooslus .. see teda kah imestama ei pannud.

Igatahes, see on kummaline ja naljakas.. aga tuju läks paremas… võiks ju korrata seda pisikest fraasi fotograafide kohta, kuid milleks..  Igatahes sain oma pildistamise tuju tagasi …

“Konnabande” ja teiste krooksumised…

Üks tänuväärne ja lahe üritus toimus Looduskaitse 100 juubeli raames Oandu RMK-s. Oskar ajas kokku hulga fotohulle. Isiklikust ja kogemusest ma juba rääkisin.. see oli super emotsioon. Kuid ma võin päris kindel olla, et ka teistel poole- ja veerandtoobistel oli see emotsioon umbes samasugune. Igatahes lendasime nagu näljaste hanede parv mööda Lahemaa looduskaitseala ringi ja täitsime hetketega oma fotoka kaarte. Just nagu Raimo Pauseri allolevalt pildilt näha võib.

autor: Raimo Pauser

Kuid kõige lahedamad olid need sisse võetud poosid, mida siis kõik erinevatel võimalustel teistest pildistasid.. Neid tegid kõik ja ikka rohkem. Suurem osa neist on muidugi ära peidetud neti avarustesse ja nende leidmiseks peab sama hea nina olema, kui nälgas hagijal, kes jahib varahommikust saaki. Kuid ühe kükitava konna ( õigluse mõttes peab ütlema, et see on üks ilmatuma andekas fotokonn) saan mina kah teile jagada…

üks kena ja hästi pilti tegev konnake

Kessukas ise ütles, et tal oli kuu kohtumine tegelasega. Ma olen temaga täiesti nõus! See oli tõesti hea hetk.  Kuid ei saa mainimata jätta, et kui osad kohtusid Põhjakonnaga, siis “pesamunal” oli kohtumine samaväärse ajalooga.  Korraliku kodanikuna vaatas tema Põhjakonna vaid läbi objektiivi.

Meie suurim krooksuja aga leisis ühe ilmatuma kena pildi.  Kus ta ise on peategelane. Rääkimata voolavatest vetest, mis olid Nõmmeveskil nii häälekad, et enda mõtteid kah ei kuulnud.

Muidugi olid kohati vaja mõnedel vaadata läbi macro objektiivi maailma. Maailm saab täiesti teistsugune. Vaadake ise!

autor: Tiia Saart

Muidugi ei tasu unistada, et mõisate uputamine oli kah moes. Kes siis millise vana mõisa uputas.

Peale päevast ringi lendamist aeti meid kui lambaid kokku suurde saali ja vaadata filmi “Vanamees ja põder”. Ma olin seda näinud. Nagu ka mõned teised, kes arvasid, et sellel ajal on vaja pilti teha. Neid tegijaid oli päris mitu ja hetked olid muidugi head.

Hilisõhtust ma muidugi rääkisin, see oli üks melu arvutite taga, kus kõik kellel oli oma läpakas, need istusid ja mudisid oma pilte, et järgmisel päeval väljanäitusele panna. Mõned lollakad käisid saunas ja mõned pidasid nõu haljaga… Igatahes kõminat ja jõminat ja emotsioone jagus varahommikuni, kuni mõned lollakad siis ärakasid ja uuesti metsasügavustesse kadusid.

Igatahes oli see Oskari poolt üks hea idee, sest siis kui kõik laiali läksid, siis kõikidelt nägudelt oli näha suurt rahulolu ja rõõmsat olemist. Isegi see, et öö oli peaaegu enamusel olematu, ei seganud mõnusat äraolemisrõõmu.

Aitäh veelkord korraldajatele! Kindlasti ei tasu unustada ka Tiinat, kelle õlul oli peamine vastutus.

Sinisinine esmaspäev

Tänane hommik on lausa katastroof! Eile õhtust saati käis mees ringi nagu kõuepilv. Tema läheduses viibimine tekitas tunde, et kohe kohe hakkab müristama ja sadama nagu oavarrest. Hommikuks polnud see sugugi üle läinud ja selle põhjust ma muidugi ei tea. Kui siis mitte seda, et ennem rääkis ta lausa mitu tundi sellest, et inimesed räägivad liiga palju ja üldse, teatud arengutasemega inimesed ei taha enam kuulda, kuidas teised inimesed oma arvamusi avaldavad. Vedasin siis on suu lukku.

vasakule

Nii ma vaikisin terve õhtu. Peale seda arvamusavaldust.

Hommik aga jätkus musta kõuepilve saatel. See selleks, eks selliseid hommikuid ole ennem kah olnud, kuid siis saabus järgmine müristamine. Seda juba pubeka poolt. Tema kooliskäimise kinnastega oli keegi tööd teinud. Pinises nagu sääsk mul kõrva ääres lausa tükk aega, nagu ma peaksin kohe nüüd ja praegu võtma jalad selga, siduma hõlmad vöövahele ning hakkama poepoole kappama, et temale uusi kindaid tekitada. Lõpuks lahkus ukse paukudes ka tema kooli poole. Kergem hakkas sellest kohe.

Egas siis kõige pisem alla andnud. See võttis kätte ja kukkus jonnima, et issi ei rääkinud temaga hommikul. Lisaks kõigele muule, venna lõi teda ( st. andis laksu vastu tagumenti ) ja üldse, maailm on üks kole paik. Peale seda arvamusavaldus võttis ta kätte, sikutas oma riietepuu tükkideks nii, et kõik tema 6 jopet mööda esikupõrandat laiali lendasid ja seal valitses täielik tohuva pohu.

Vähe sellest, et siis inimloomad olid oma etteaste teinud, tuli kass lagedale ideega, et kõige targem on kõikuda kahe korruse vahel käsipuul ja sealt mulle järjekordselt selga lennata. Oo mores, oo tempora!

Tore on – see nädal algas TÄIELUKU kaosega. Ma loodan, et see oli tänase hommiku teema ja edasi lähevad asjad paremuse poole.

Siis, kui vanad inimesed lolliks lähevad…

Esmaspäeva õhtul tegi minusugune vana inimene midagi jaburat…

Ma käisin ATV-ga sõitmas. Seda siis Jäneda Safarikeskuses.  Olime mehega sellest ennem rääkinud, kuid kui ta esmaspäeva lõuna ajal ütles, et nüüd õhtul lähme, siis hakkas varvas värisema… Ausõna, mind ikka tabas täielik paanikahoog. Kuid samas olin ma ammu mõelnud, et tahaks selle riistapuu ära proovida…

Nüüd ma siis proovisin. Peale esimest mülgast ja mäkketõusu ma arvasin, et sinna rajale ma ka jään… Kuid peale seda, kui mu pubekas ja mees olid kah korra kinni jäänud .. ma enam nii päris ei arvanud…

Muidugi suured kiidusõnad sellele meesterahvale, kes meid seal juhendas. Ütleks selle kohta – vähem möla, pikem samm. See juhendamine ettenäitamise varal oli üks kasulik ettevõtmine.

Minu oma mees on kah kullatükk, et ta selle sedasi kiiresti ära otsustas ja mind ei lasknud paar-kolm päeva marineerida, ennem minemist. Siis oleks ma vast ikka põnnama löönud. Kuid kohale me läksime ja sõidetud ma sain. Kuigi jah …. Vana inimene juba, mis ma selliste asjadega jändan…

Hetkel olen ma aga väga rahul Ausõna, kui saaks läheks veel Isegi sinna soparajale Mis siis, et paarist kolmest kohast pole mingit mõtet ATV-ga läbisõitmisele isegi minusugusel mõtet mõelda… ma lihtsalt istun seal sees nagu tropp torus

Igati lahe puhkuselõpu üritus

Kaitstud: Mineviku varjud

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: … nr.1

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: