Kaitstud: Kogu Taskute tõde

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Presidendiproua jälgedes

Täna hommikul järjekordset leivaportsu hakkama pannes ja sedakorda suuremat hulka tehes ( loodame, et see ka ühele toredale inimesele maitseb), hakkasin ma mõtisklema, et kuidas selle asjaga siis ikkagi on… Viimasel ajal on nii paljud inimesed hakanud ise kodus leiba tegema. Paljud, kes aastaid seda teinud vaatavad seda lausa imestusega ja need, kes viimasel ajal tegema on hakanud.. nende suust kuuleb aga tihti ühte vastust – kui juba Pr. Evelin teeb, kuidas siis mina tehtud ei saa? Kui seda laiemalt vaadelda, siis päris aus olles, on meie praeguse Presidendi valitsusaeg olnud ikka tõeliselt edukas. Kasvõi selles mõttes, et meie riigil on kindel seisukohta ja see on Toomas H. Ilvese nägu.

Toomas Hendrik Ilves | Jaak Nilson Photostock.

Muidugi lisaks veel igasugused toredad algatused, mida Pr. Evelin on alustanud. Kuigi ta seda leivategu ( vähemalt mina pole eriti kuulnud ) pole ta laialt propageerinud, on ikkagi paljud kodud viimasel ajal üsna usinalt leiba tegemas. Nagu ka meie majas, ei taha keegi enam eriti poeleiba. Ikka tuleb mul omal teha. Nii seemnete, muude igasuguste täidiste ja nüüd siis ka, kui õnnestub mingil hetkel kuskilt toorsuitsusinki saada, lihaga…

Mis puudutab meie pr. Evelini, siis eks neid apsakaid ole kah. Kunagi öeldi Mart Laari kohta lapsesuu. Kuigi jah, Laar ei öelnud tookord ju midagi valesti, lihtsalt teda oli raske mõista…  Nii ka vahel on meedia keeranud Pr. Evelini jutule tuure juurde.. nagu ikka… Aga head mõtted proua Evelinilt on alati teretulnud…

Mina teen ikka leiba, kuni poest rukkijahu on saada.. ja tunnen sealjuures ennast ka hästi

 

 

 

P.S kirja sai nagu Siim Susi 3B aga mõttelend oli ilus.. ja seda pildistada ei saanud

Raamat ei ole HAMBURGERI PABER!!

Mineval nädalal tööl käies juhtusin ühe minu jaoks kohutava teo otsa. Üks inimene pakkis raamatud kokku ja tahtis neind prügikasti visata. Põhjus oli lihtne, need raamatud olid nö. räbalaks loetud ja tema kaunis kodus need raamatud tekitasid riiulis “kaltsaka tunde”. Tore on, oleks siis tegemist olnud millegi sellisega, mis kuulub kategooriasse “Lenini kogutud teosed” või ” NSVL Ülemnõukogu esinemiste kokkuvõtted” ( kusjuures ka need on minu jaoks head abimehed, sest nendel on kvaliteetne nahk ja papp sees ) aga tegemist oli hoopis tõelisse klassikasse kuuluvate teostega – Seiklusjutte maalt ja merelt.

Igatahes sain ma selle kotitäie omale. Nüüdseks olen ma enamuse nendest nö. esinduslikuks teinud ja need uhkeldavad esialgu veel pressi all, millest peagi tulevad täiesti lugemiskõlblikud raamatud välja. Seega tuleb mul hakata oma Seiklusjuttude vana versiooni kogu üle vaatama ja need, mida mul omal ei ole, müün lihtsalt maha.

Siinkohal teen ma ülesskutse kõigile neile, kes arvavad, et mingid raamatud on koledad ja nende lugemine on peaaegu võimatu tulevikus, kes pistavad mingid tõeliselt head raamatud kuhugi pööningule kopitama – ÄRGE TEHKE SEDA! Kõikidest raamatutest mis on nõukogude ajal toodetud ja on kõva kaanega on võimalik teha täiesti loetavad raamatud. Isegi, kui neil on näiteks lehed pooleks rebitud sees. Ka need lehed on võimalik terveks teha ja loetavaks muuta. See nõuab küll aega ja nokitsemist, kuid vanad ja head asjad on tihtipeale seda väärt. Kui nüüd rääkida päris vanadest raamatutest ja nende säilitamisest, siis neile on võimalik teha ümber kõvad kaaned, mis säilitavad raamatut pikki aastaid.

Kui keegi vaatas oma raamaturiiluli poole ja leidis, et seal on midagi head,  ka TEIE jaoks, mis väärib säilitamist, siis minu e-mailile ninataga@ planet.ee saab alati kirjutada ja leiame võimaluse, kuidas ellu ärataga teie raamatud. PALUN ÄRGE VISAKE TARKUST MINEMA!! See ei ole hamburgeri paber, mis prügikasti peaks lendama….

Proosit! aga miks vol.2

Kirge ja õhinat. Hulk kommentaare, kus pekstakse sõnadega nagu sepavasaraga, kuid kaasa mõelda on viitsinud vaid mõned. Hundiulg kirjutas terve sisuka postituse. Kuid ometi piinab mind küsimus – miks? Miks sirutatakse käsi alkoholi järele? Mõni inimene toob näiteid, mõni sõmleb, sest tunneb, et tema kahele klaasile veinile on liiga tehtud, mõnel on ükskõik, kuid kirume kirjutatajat, sest king endal kuskil pigistab. Tekib ettekujutus, et temast räägitakse. Peegel oh peegel…

Ometigi lugedes Hundiulu postitust tekkis mul mõte, et need inimesed, kes on sisemiselt intelligentsemad ja arukamad, need ei siruta ka “matsude” peale kätt pudeli järgi. Kui ka sirutvad, siis mingil hetkel taipavad, et nad on jalgupidi sohu sattunud. Hakkavad sealt teed välja otsima ja mõistavad, millisesse olukorda nad on sattunud.  Kuid alkoholism on RAVIMATU haigus, seda teab iga lasteaia titt. Ka lonks õlut võib selle haiguse uuesti lahti päästa. Tundub, et selle taipamine on mõistetav vaid neile, kes oma ajusid kaasas kannavad.  Muidu tuleks hakata õigustama iga roolijoodikut, kes purjus peaga avariid tehes kellegi “kogemata”  surnuks sõidavad.

Kirglikud enda aju ähmastajad ja need, kes ärbeldes eelmises postituses kommentaare loopisid – teie polegi mul midagi öelda rohkemat, et lucky for as! Loota jääb, et jätkub seda tarkust, sellest sooteest eemale hoida. Kui ei jätku, siis lugege enda kommentaare ja mõelge oma sõnade üle järgi.

Ometigi ei ole enam tavatu, kui loed politseikroonikast või kuuled uudistest, et mõni naisterahvas on purjus peaga teinud midagi.  Küsimus on ikka õhus – MIKS ja kuhu siis on kadunud see naiste väärikus? Võrdõiguslikkus on nii suureks muutunud, et naised ei suuda enam muidu meestele tõestada, kui joomisega, et nad on nendega võrdõiguslikud? Kas see võrdõiguslikkus on just sellisel moel vaja maksma panna?  Jälle hulk küsimusi. Või on viga meestes, kes on liiga “mömmideks” muutunud? Aga neid ju kasvatavad võrdõiguslikust nõudvad emad ja ISAD. Midagi on paigast ära. Kuhugi kaob loogika ja elu tasakaal. Kuhu siis?

Proosit! aga miks?

Miks? Mille pärast? Mis sunnib? …  Täna on selline päev, kus ma mõtlen jälle sellel teemal, miks naisterahvad joovad? Meeste puhul on see isegi arusaadav kohati ja mind isegi ei üllata see mingis mõttes – kui nad just iga päev ei joo ja tõelised joodikud ei ole.. aga naisterahvas? Mis sunnib ühte 50 aastast või siis ka 40 aastast naist jooma? Jooma küll likööri, kuid jooma nii, et mõistus vaevalt peas on ja teeb ta seda üksinda… omaette ja vaikselt.

See on mulle mõistetav, kui inimene sünnipäeval võtab mõne pitsi. Istub sõbrannadega kohvikus ja võtab ühe pitsi. Siis on tal kerged lõhnad juures ja imekiiresti vuditakse koju. .. … Okey, peale sauna juuakse ära üks õlu … no ka seda ma veel mõistan. Noored tibid klubis … kutt teeb välja, limpsivad oma kokteile.. hakkab pähe küll No jah, piiri on kah raske pidada ja ikka juhtub, et väärikus kaob ära   No võtab see mõistus pähe ja omad vitsad peksavad, kus sa muidu tead, kuidas pähe hakkab eksole.. ja edaspidi enam nii ei juhtu… Kuid vanemat kätt naisterahvad. Miks nad joovad? MIKS?? M I K S ? ? ?

Minu ajudesse see ei mahu. Rääkida mulle raskest elust ja sellest, et see on pääsemine – kus kuradi otsast? Alkohol ei päästa sind mitte milleskti. Raske elu ei kao kah kuhugi ja see purjus oldud aeg … see ei anna samuti midagi juurde.  Ma ei mõista, lihtsalt mulle ei mahu pähe – vaatan asja igast nurgast, kuid selgemaks ei saa. Õlut ma ei joo. Viina kah mitte. Viskist hoian kah ennast kilomeetrite kaugusele – olen kungi proovinud ja tundus nagu seebivesi see Johnny Walker ei taha – vastik. Igasugused tavapärased liköörid ja muud magusad asjad on kah nagu kleeplint. Parem söön suhkrusaia. Ok, minu nõrkuseks on rumm 2 cl rummi, 2 viilu laimi ja 200 ml colat + SUUR HULK JÄÄD. Väga mõnus, kuid sedagi vaid üks .. äärmisel juhul kaks klaasi. Veini võib kah juua hea roa kõrvale. Klaasike või kaks.  Mingid purginaljad – suvejoogid – vahel kuskil peol ÜKS juua – polegi paha.  Kuid edasine … miks peaks jooma pool pudelit Pirita likööri? Või peaks jooma jõhvika siirupiga pool liitrit viina? Naisterahvas veel lisaks?

Ma ei ole karskusseltsist, kuid alkoholi joomine on naisterahva puhul alati komplitseeritud. Selleks peab olema aeg ja koht. Kodus üksinda võid peale segamini keeratud päevatööd heal juhul ühe rummikokteili endale teha, kuid sedagi ehk vaid kord nädalas. Rohkema puhu tekib küsimus, et kas inimesel pole see alkoholihaigus küljes.  Mida muud see siis olla saab – haigus, mida tuleks ravida. Alkohol tuimestab organismi ja ähmastab mõtet. Seega, alkoholi tarvitatakse kas organismi tuimestamiseks või mälu ähmastamiseks.  Organismi tuimestamiseks aitavad paljud muud asjad kah – näiteks ujumine ja kasvõi mullivann. Miks peaks aga aju ähmastama? Mälu ähmastama? Mida see annanb? Mida head see teeb tervikuna?  Siinkohal vahin ma nõutult ekraani ja ma ei tea .. järsku keegi oskab mulle seda öelda?

Hämaratest aegadest

Ma ei tea, kas selle põhjuseks on see, et ma jälle leidsin ühe kadunud inimese või siis lihtsalt aeg on selline, igatahes tuli mul meelede täna hommikul üks lapsepõlve mälestus minu suvest sugulaste juures Võrumaal.  Ma ei ole kindel, et mul on see kõik veel täpselt meeles, kuid mõned emotsioonid tulid meelde ja sellelt ka siis kogu see lugu.

Mamma

Ma võisin olla mingi 12-13 aastane plika, kui ma muidugi nagu ikka oma suvedel olin Võrumaal. Minu vanaisa õde ehk Mamma S. ja tema mees K. elasid tollel ajal siis ühele asutusele kuuluvas majas, mille juurde oli ehitatud ka siis maja ja laudad. ( Mingi aeg tagasi käisin ma seal ka hulkumas nüüd, kuid ma ei suuda neid pilte hetkel leida.) Mingi põhjus aga oli tookord, et minu vanaema ja teised kodakondsed mamma, papa ja nende osad lapsed läksid kuhugi ära. Kas selle põhjuseks oli kellegi matus või mingi sünnipäev aga igatahes pidi onu T. jääma kodu hoidma. Koos minuga. Mind kui last sinna üritusele kaasa ei võetud. Onu P. oli siis juba autojuht ja tema oli tööl ära ja pidi alles järgmise päeva lõunaks tulema. Teised kes läksid minema aga pidid tulema järgmise päeva õhtuks.

Nii oligi, et teised sõitsid minema lõuna ajal ja mina siis jäin tollel hetkel üksinda. Onu T. pidi tulema aga lõunase bussiga. Naabrinaine pidi õhtul tulema ja lehmad ära lüpsma. Samuti ka hommikul.

Tuli lõunane buss aga see keda ei tulnud oli onu T. Arvasin siis, et ta tuleb õhtuse bussiga, kuid siis ta ei tulnud.  Naabrinaine tuli lüpsma ja lüpsis lehmad. Mäletan, et naabrinaisel oli midagi viga ( minu mäletamist mööda oli ta vist rase aga võin ka eksida) seega, tema ei saanud piimanõud tõsta. Nii siis oligi, et mina olin tal abis ja kuidagi saime selle piima jahtuma. Naabrinaise mees oli kah kuskil ära, seega ei saanud me kuidagi loomadele heina kätte. Onu T. pidi ju minema niitma ja tooma. Lõpuks otsustasime, et mina kes ma natuke niita oskasin läksin vikatiga õunapuude alla ja sain sealt oma kehva oskusega tookord ühe kärutäie kätte.  Naabrinaine läks aga helistama, et onu P. kätte saada. Igatahes mäletan, et ma jäin üksina selleks ööks suurde majja. Naabrinaine tõi mulle õhtul veel pannkooke. Mina ju Mamma sahvrit lahti teha ei julgenud…

Hommikul tuli naabrinaine ja äratas mu ülesse. Lehmad oli ta siis juba ära lüpsnud.  Tal oli vaja piinanõu panna puki otsa, sest piima auto pidi tulema. Tema aga tõsta ei jõudnud või ei saanud. Sikutasime siis kuidagi kahekesi selle piimanõu kärusse ja vedasime piimapukini. Piimapukk oli aga kõrge ja sinna me seda ei saanud. Nii seisin mina piimapuki kõrval kuni piima auto tuli ja siis autojuht võttis minu kärust piimanõu ja valas autosse.  Ise veel imestas, et nii väiksed on kodu hoidma pandud.Piima nõu pani tagasi kärusse ja mina veeretasin selle lauda juurde.

Järgmine mure oli meil see, et lehmadele oli vaja rohtu. Naabrinaine arvas, et ei juhtu nendega midagi laudas, kuid minul süda valutas. Eriti peale seda, kui ma ei leidnud kana mune ülesse pesakastidest Kanad aga lasin lahti teisest uksest siis tuli mul idee, et võiks ju lehmad kah välja sööma viia. Olin seda ju koos Mamma S. ennem teinud. Mõeldud tehtud. Võttsin siis ketid mis rippusid ja panin lehmadele külge ja hakkasin neid välja viima. Pärast muidugi selgus, et vasika keti olin pannud vanale lehmale ja vasikale lehmade keti aga nälga need loomad ei jäänud… vaiad sain kah maa sisse lükatud.. ainult poole vao ulatuses sai vasikas kartulipealseid kah ära tallata … Koer sai kah süüa ja kassid piima ( pärast tuli välja muidugi, et nii palju polnud keegi neile veel kunagi piima pannud)

Lõpuks saabus esimesena onu P. kes suure ähmiga maja läbi jooksis ja lauda samuti… kui saabusid teised.. Keda aga polnud oli onu T. Kui siis õhtu viimase bussiga Onu T. saabus, siis olid muidugi kõik tal turjas. Ta oli siis oma tulevase naise H. juures olnud ja lihtsalt ära unustanud, et maale peab tulema.

Ühte mäletan ma aga hästi, kuidas Mamma S. ütles, et kui tal on kunagi veel vaja kodu kedagi hoidma, kui teised ei saa, siis minu on ta alati nõus jätma, sest ma sain hästi hakkama. Samal õhtul veel õpetas Mamma S. mind lüpsma ja näitas ja õpetas, kuidas piima kurnata…

Igatahes sellest kahest päevast on jäänud minu mällu ere mälestus. Onu T. aga oli minu peale pärast tükk aega pahane. Ta lootis, et ma valetan tema eest ja ütlen, et ta oli eelmisel päeval seal ja hommikul läks minema…  Mina oma lapse ajuga seda muidugi tookord ei mõistnud. Mäletan veel, et Onu P. ja Onu T. riidlesid õhtul selle pärast, et ma nii rumal olin..  Ju ma siis olin rumal. Vanaema aga mind enam peale seda lugu Võrumaale ei lasknud ja ennem ei näinud ma ka Mamma S. kuni nad olid Tartusse kolinud

Kummalised hommikud

Ärkasin … nagu ikka hommikune ring arvuti taga… avada fotokala, siis FB, siis blog.tr.ee ja siis nagi … ja kui ära ei unusta flickr… Fotokalas on vahel nii mustvalged hetked, et tahaks nutta. Siis panen selle kiiresti kinni, et ise kah mustvalgeks ei muutu. Muidu aga väga õpetlik lehekene. FB annab hommikuks kah mõnusa tunde. Avastad midagi omapärast ja siis on mõni asjalik tegelane pannud suure hulga lahedaid pilte ülesse, mis on nii informatiivsed, kui ka ilusad.

Estonians in the glory of the mind..

Blog.tr.ee annab samuti kiire ülevaate hetke seisust eesti kirjutava rahva elust … ja mõtetest. Seinast seina nagu alati.. Rents on ausmeelsusega … mida isegi mina eile piilusin ja mõtlesin, et milleks? Aga see selleks, see polegi oluline…

Siis teen lahti Nagi. Uskuge mind, aasta tagasi oli see leht esimene, mille ma avasin. Siis vajus teiseks ja siis kolmandaks.. nüüd on ta juba neljas… Endal on tunne, et seda ma varsti enam üldse avada ei taha. Põhjus on lihtne, ma ei viitsi ostsida enam terasid sellest suurest pahnahunnikust, mida kaartide kaupa päeva jooksul sinna ülesse riputatakse ja siis teatud seltskond, kes omale elu pole suutnud osta, elavad teiste elu. Teiste elu sellisel moel, et käivad ja määrivad “moosi” potensiaalsete uskuvate mokkadele ja lisades neid lemmikuks haibivad enda ja uskuvate enesetähtsust.  Oi õudu, ma olen kah selline olnud ( kui aus olla, ei tea kuhu oma silmi häbist peita ).

Siis, kui ei unune avan Flickri. Aga seal on kah teradest sõkalde otsimine. Ometigi õnneks on seal kuidagi paremad hetked üsna kättesaadavad.. seega mööda külgi maha ei jookse.

Omet tunnen, et ma olen “näljane”. Tahaks nagu midagi, mida ma kuskilt sugugi ei leia. Ma ei tea, kas viga on minus, või on miski muu tekitanud selle olukorra. Igatahes kummalised on need hommikud.. väga kummalised…

Kevadunest ärgates

Tahaks ju magada. Täna pole kooli, lasteaeda ja tööd ning enamus kodakondsetest lihtsalt põõnab. Võiks ju minagi… aga nüüd on saabunud kevad ja linnurahvas on saabunud soojalt maalt. Varahommikul hakkab kontsert minu aknataga. Kuna nende enamus laulukohti on veel kahemõtteliselt lumised, siis minu aknatagune on koht, kus saab alati teha varahommikusi hääleharjutusi. Nii läheb minu uni sinna kiivitajate ja põldlõokeste hommikuse laulujoruga minema.

Õnneks on rõõm lume kadumisest ja päikese pidevast piilumisest nii suur, et see ärkamine on tühine kõrvanähtus sellele, et päike piilub taevaserva vahelt ja väljas on suur kevad.

Mune peaks värvima hakkama.. väiksem kodakondne juba räägib sellest…

Pisike, ülbe ja prillidega – “tegijafotograaf”

Eile õhtul olles sunnitud vedelema oma lauaarvuti taga veel mõned piirikkad pooltunnid lohisesin ringi mööda netiavarusi ja üritasin tuvatada pildihetki sellest sinasest maailmast. Täitsa lahedaid asju on maailmas pildistatud. Mõned pildihetked aga ajavad südantlõhestavalt nutma ja mõtlema selle üle , kui fu*king väärakas on meie maailm. See selleks, sest palju ilusat on kah ümberringi.

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis oli see, et sattusin jutustama ühe soome naisfotograafiga, kes siis ütles sellised sõnad. “Tere tulemast pisikeste, prillidega ja endast sitaks heal arvamusel kiiksuga meeste maailma, kus endale koha välja võitlemiseks tuleb sul neile kas jalaga anda nagu kärnastele koertele või nende pisi-pisike fallos pildile saada, et nad piinlikusest oma suu kinni panevad ja sulle oma ego pähe ei määri.”

Tuleb tõde tunnistada, et selline väljaütlemine esimese hooga jahmatas mind. Ma ei olnud nagu sellest aru saanud seni, et kuidas ja millisel moel asjad liiguvad. Kuid siis natuke netis ringi kolades ja neid fotograafe tuvastades, kes on nö. tipus ja kellel on mõju jõudsin ma selleni, et tal on õigus. Just nii see kipub olema. Lisaks sattusin veel pool sunniviisiliselt vaatama seda Ameerika supermodellide 10 hooaega ja seal olev fotograaf on samuti nendele kriteeriumitele vastav. Pisike prillidega ….

Kummaline ja imetabane maailm, kuid vastab oma mingitele reeglitele, mis kas on või siis pole edukad. Ometi toimib just selline suhtumine ja mida ülbem ning isekam mõni tegelane on, seda suurem on võimalus läbi löömiseks.

Ma hakkan kah ülbeks .. ja prillid muretsen kah endale

Egotripp ehk enesepettus

Tegelikkuses on see vana teema. Palju korratud ja räägitud jutt, kuid jälle häiris see mind. Siin mingi aeg tagasi võeti kõvasti sõna teemal – eestlane ei oska kiitust vastu võtta. Oo jaa.. kiidame ja kiitleme! Mida muud inimesed oma tavapärasest päevast teevad. Kogu sotsiaalne suhtlus on sellele ülesse ehitatud. Mina kõditan sinu ego, sina aga kõditad minu oma. Kõik on rahul ja häppid. Kuid kas ikka on rahul? Mina ei ole sellega rahul. Mulle meeldiks rohkem, kui tegudes oleks väärtus.

jälitaja

Teod peaks enda eest rääkima. Kui aga tegusid ei ole? Kui on kõik selline tasapinnaline?

Kui Mari ütleb, et ohh .. sa teed jube vägevaid pilte! Ning Mati ütleb samuti, mu pildid meeldivad talle. Hüppan rõõmust lakke ja hakkan endale ette kujutama?? Tunnene ennast tähtsa ja ilusana? Ei tunne ikka küll ..

Kuid süvenedes sellesse peaks iga inimene aru saama, et tegemist on pehmelt väljendudes diletandi ja asjaarmastaja klõpsudega. Mis tihti on nö. suvaklõpsud, ilma igasuguse kompa ja sisuta. Vahel on mõnesse pilti õnnestunud panna kompa, kuid siis tavaliselt tehniliselt hakkab see pilt sakkima sajaga. Kas on WB paigast või siis on dof üle keeratud ja taustale on rõõmsasti jäänud mõned kilomeetrid traati, mis tuleks piksel haaval sellest pildist eraldada. Kui muidugi mahti on,  siis seda saab teha. Siis polegi nagu kõikse hullem lugu. Kuid ometi … asjad iseeneses omavad väärtust. kiitus on nagu vahukoor tordil, mis teeb tordist tordi. Kuid seda torti ei suuda me süüa ka iga päev. Tort muutub läägeks ja lõpuks kaotab kogu tort oma mõtte.

Nüüd aga minnes tagasi kiituse juurde, siis kiita seda, mis kiitmist ei vääri … teha sellest suur ja kena asi jutuga, millel pole mingit väärtust – siis seda pean ma lihtlabaseks pettuseks. Egoupitaja tunneb ennast hästi ja see keda kiideti tunneb ennast hästi, kuid kõrvalt vaadates on see mõtetu ja tühine.  Egoupitaja eesmärk endale kiitust ( mina sulle ja sina mulle ) nuiata õnnestub ja see, kes sai oma saasta eest kiita on tänutundest võimeline ka jalataldu lakkuma …

Lähtudes nüüd iseendast – mulle meeldiks rohkem asjatundjatelt saada nähvakas vastu lõugu Aga seda konstruktiivse kriitika näol, et siis edaspidi vigu vältida ja teha midagi paremini. Muidu lõppeb see nagu ikka … enda õigustamisega ja maailma süüdistamisega, et see on ülekohtune…