S.O.S.

Nüüd on nutune.. segaste asjaolude tulemusena on mul masinas ikka väga … erakordselt vähe mälu… Kohe nii vähe, et PS avamine võtab aega 20 minti. Sinna 8MB pildi sikutamine veel 15 otsa ja iga liigutus võtab aega umbes 3-9 minti. See on nagu tagumendi kaudu hammaste ravimine. Peas jõuavad pildid ennem isegi valmis, kui minu masin esimese liigutuse tehtud saab..

Siit tuleb aga palve – kas kellelgi vedeleb kuskil mõni ülearune RAM mälu? näiteks 2×1 GB DDR 2 ja kiirusega 533? Muidugi kehvemal juhul aitab ka 2×512 MB ikka DDR2 ja 533 kiirusega. See siis muidugi lauaarvutile, mitte läpakale.

Muidugi veel.. see D-fruit firma oli ikka tõeline issanda õudus … ja oleks minu teha olnud…

Ok, ma rohkem ei targuta …

Kellel on midagi vedelemas ja raatsite ära jagada, siis kommentaarist piisab, milles on päris e-mail.

Fotograafia vaid meestele?

Tavaliselt ma ei pahurda sellel teemal, kuid täna viskas kopsu üle maksa. Eesti “tegijad” fotograafid arvavad, et neil on kõigele õigus. Alates sellest, et nemad peavad jõhkralt naisifotograafe maha tegema. Korra olen ma seda teemat puudutanud varemalt siin ja just läbi ühe Soome naisfotograafi silmade, kes elab nüüdseks muidugi USA-s. Tänase võrdõiguslikkuse teema juures on see aga sigasobiv näide, sest mul ajas ikka tõsiselt kopsu üle maksa.  Just selle pärast, et meesfotograafid endast nii palju arvavad… ja ennast ei tea kelleks peavad…

pilt on puhtalt illustreeriv ja jutt ei käi konkreetse isiku kohta

 

Alustaks sellest, et tellimisfotograafide hinnad on kõikuvad. Põhjuseks see, et kõik üritavad turule minna. Siin pole küsimus oskustes ( selle lihtsa vahega, et need kes teavad, et sellega hakkama ei saa, need ei lähegi ja need kes endast ei tea mida arvavad, need lihtsalt põruvad niikuinii ) vaid selles, et meestel on ettekujutus, et kuna nemad on mehed, siis nad lihtsalt on PAREMAD?!?

Siin aastake tagasi oli ühel mu tuttaval pulmad ja ta küsis erinevatelt fotograafidelt pakkumisi. Paar neist valis välja ja otsustas kuulata nende kontseptsiooni. Jutt oli kenast kopikast.  Üks oli naisfotograaf ja teine meesfotograaf. Minu kutsusid nad kah kuulama, sest kuna siis omasin minagi juba kaamerat millega oleks võinud midagi korda saata, kuid siis polnud minu oskused veel selleni jõudnud ja ma ütlesin selle kah kohe tutavatele ära, et ma ei ole kindel endas. Tuli rääkis naine oma mõtetest ja sellest mida ta plaanib ja kuidas võiks ja peaks. Tutvustati talle ka teist fotograafi ja vastuseks tuli, et oma alal oskaja ja pole paha sõna öelda. Sinna jutt siis naisterahvaga jäi.

Tuli meesfotograaf, rääkis samuti mida ta näeb ja arvab, mida plaanib ja mis tema arvates töötaks jne. No tavapärane. Tallegi mainiti, et teine kandidaat on veel ja kus siis hakkas tulema nagu vändrast saelaudu, et naised fotograafidena ei oska midagi, ei tea midagi ja üldse, nad teevad pooled kaadrid metsa jne. Ühesõnaga läks isegi selleni, et viis peigmehe kõrvale ja hakkas talle rääkima, et naised koos naisfotograafidega muutuvad turtsakaks ja ei ole kaunid, sest mehe pärast peab pingutama…??!!?? Ühesõnaga, nii sitta maitset pole mul ammu seda kõrvalt kuulates suhu jäänud…

Millest me siis räägime? 1990 aastal räägiti naisfotograafile, et ta ei ole peale seda, kui oli aasta lapsega kodus enam pädev, sest ta on kogu oma kvalifikatsiooni kaotanud? Silmad on teiseks läinud vä? Või näeb teist moodi?

Päris ausalt – ammu tahaks juba luua tõsiste naisfotograafide kaitseks ühenduse, et need ennast täis pisikesed ja prillidega staar fotograafikesed, ei kujutaks omale ette …

Võtame või Merle, Inga, Merikese ( temal on küll lihtsam, sest abikaasa kuulub sellesse meeste ringi ) .. kõik on täiesti tegijad.. Lisaks veel Tiia kah … aga tal kah mees kõrval samal alal…

UHH! Ma sain välja öelda… Jaak ( Nilson) ära pane pahaks, sina tõmbasid käima, kuid sinu suunas see kah pole …

Lisaks muidugi see, et naisena ma ei saa Sven Zacekilt küsida, sest ma olen ju naine…

 

Raamat ei ole HAMBURGERI PABER!!

Mineval nädalal tööl käies juhtusin ühe minu jaoks kohutava teo otsa. Üks inimene pakkis raamatud kokku ja tahtis neind prügikasti visata. Põhjus oli lihtne, need raamatud olid nö. räbalaks loetud ja tema kaunis kodus need raamatud tekitasid riiulis “kaltsaka tunde”. Tore on, oleks siis tegemist olnud millegi sellisega, mis kuulub kategooriasse “Lenini kogutud teosed” või ” NSVL Ülemnõukogu esinemiste kokkuvõtted” ( kusjuures ka need on minu jaoks head abimehed, sest nendel on kvaliteetne nahk ja papp sees ) aga tegemist oli hoopis tõelisse klassikasse kuuluvate teostega – Seiklusjutte maalt ja merelt.

Igatahes sain ma selle kotitäie omale. Nüüdseks olen ma enamuse nendest nö. esinduslikuks teinud ja need uhkeldavad esialgu veel pressi all, millest peagi tulevad täiesti lugemiskõlblikud raamatud välja. Seega tuleb mul hakata oma Seiklusjuttude vana versiooni kogu üle vaatama ja need, mida mul omal ei ole, müün lihtsalt maha.

Siinkohal teen ma ülesskutse kõigile neile, kes arvavad, et mingid raamatud on koledad ja nende lugemine on peaaegu võimatu tulevikus, kes pistavad mingid tõeliselt head raamatud kuhugi pööningule kopitama – ÄRGE TEHKE SEDA! Kõikidest raamatutest mis on nõukogude ajal toodetud ja on kõva kaanega on võimalik teha täiesti loetavad raamatud. Isegi, kui neil on näiteks lehed pooleks rebitud sees. Ka need lehed on võimalik terveks teha ja loetavaks muuta. See nõuab küll aega ja nokitsemist, kuid vanad ja head asjad on tihtipeale seda väärt. Kui nüüd rääkida päris vanadest raamatutest ja nende säilitamisest, siis neile on võimalik teha ümber kõvad kaaned, mis säilitavad raamatut pikki aastaid.

Kui keegi vaatas oma raamaturiiluli poole ja leidis, et seal on midagi head,  ka TEIE jaoks, mis väärib säilitamist, siis minu e-mailile ninataga@ planet.ee saab alati kirjutada ja leiame võimaluse, kuidas ellu ärataga teie raamatud. PALUN ÄRGE VISAKE TARKUST MINEMA!! See ei ole hamburgeri paber, mis prügikasti peaks lendama….

Inimese peegelduses

Hommikul lugesin Inimest. Miks ma kirjutan Inimest, sest tema jaoks ei ole MINUL olemas sootunnust. Tema on tavapärasest elussüsteemist veidi kõrgemal ja annaks jumal, et tal jätkuks jõudu elada ja hingata.  Aga tagasi Inimene juurde – ta kirjutas oma eksirännakutest nendest tavapärastest ja sellest, et meie maailmas on raske elada. Kohati isegi võimatu. Kusjuures, kui ma seda kõike Inimese vaatenurgast vaatan, siis näen ma täpselt sama. Paraku on ta üks väheseid, kes ei näi vaid ongi. Ta on lõksus iseendas ja väljapoole igapäevasesse maailma on tal lausa piin tulla. See teeb mind just Inimese juures murelikuks ja sundis ka seda kõike nüüd kirjutama…

Ma tean seda tunnet, mida Inimene kirjeldab. See tohutu valik igal hetkel ja valimine hulluks minemise ja reaalsuse taju piiril. Samas vajadus olla maailmas ja sealt ära ühekorraga…  Nimetame seda tinglikult ukseks – millest saab käia teises reaalsuses – ja mille kinni ja lahti tegemine on ju tegelikult õpitav.  Minu arust on uks see võtmesõna, millest peaks alustama – ehk siis UKS KINNI. Inimese uks ei käi kinni. Inimese uks on lahti ja lisaks ümber olev ruum on täis tassistud sodi. See isiklik pisikene ala, mille ta kõige selle juures on suutnud säilitada puruneb ka kõvema puhumise peale. Inimene on õnnetu, sest kõik ringi lendavad tuuled võivad ta lihtsalt ümber lükata. Lükkavad kah, kui neil vaid selleks tuju tuleb… Pean tõde tunnistama, et isegi olen lükanud – tahtmatult ja vaid seepärast, et saada endast eemale midagi suuremat ja jubedamat, kui see millega ma lükkasin.

Inimene teab vastutusest – sellest, et kui keegi teeb midagi aitamiseks, siis võtab ta ka vastutuse.  Vastutuse koorma saba on aga nii pikk Inimesel, et sellega võiks kogu maakera lihtsalt oksa tõmmata … Kurb ja masendav Kus on lahendus küsiks iga praktiline inimene .. aga Inimene istub ja kannatab – see on tema lahendus. Talub tattninadest ninatarkade haukumisi stiilis ” Ma ei tea kuiväga sa unenäo maailma kontrollid, kuid soovitan seda teha“  ja kannatab.

Kui aus olla, siis tahaks karjuda Inimesele  hetkel – PANE SEE NEETUD UKS KINNI!!! Lõpeta ja usu mind, et sa ei kaota mitte midagi, kõik jääb alles!! Tee omale ruumi ja ehita enda ümber OMA ALA, sest nii sa hukkud!! Kuid kes olen mina, et seda öelda?

Mina olen oma uksega sinasõprust joonud. Ma lähen ja tulen – kui ma ise vaid tahan. Minu uksele käib mõlemalt poolt taba ette ja sinna ma ei lase kedagi. Vastutust kah ei võta enam ammu kellegi eest ja “rebaseid” pean kah vaid 2 tükki, sest lihtsalt rohkem ma ei taha. Kui ma olen sellega midagi kaotanud – siis pole parata aga sellegi poolest ei lase ma sinna suure tammepuust uksetaha mitte kedagi.

Aga Inimesele jagaks midagi. Jagaks tammepalki ja suuri tabasid – sest muidu kardan, et keha ei vea enam kõike seda välja.. 

Üks mõte Pr. Evelini suunas…

Eile oli üks juhus, mille üle ma mõtlesin peaaegu pool ööd ja hommiku takkajärgi. FB-s vaatasin pr. Evelin Ilvese tehtud pilte ja olin õnnetu. Õnnetu olin ma aga selle pärast, et inimene üritas tabada lahedaid hetki aga ilm seadis omad piirid ja nii mõnegi pildi tehnilise külje oli ära rikkunud päikesevalgus ning vabandust väljenduse pärast, teadmatus tehnilistest võimalustest. Õnneks emotsioon oli omal kohal ja see sai mõnusalt edasi ka antud, kuid … põlenud taevas, alavalgused ja varjuhetked..  Mõtlesin mõnusast mõttest, et kui see kõik oleks veel tehniliselt 100% paigas 

Tuli mulle meelde minu ammune jutuajamine Toniga ja jälle kerkis kurgust hulk vandesõnu nendesinaste “äss” fotograafide suunas, kes võiks oma “kallist ajast” natukene aega raista ja leida meie RIIGI esileedit veidike aidata. Aitada just eestlase ja rahvusliku uhkuse pärast. Mitte kasu saamise eesmärgil isiklikus plaanis vaid kasvõi selle pärast, et pärast saaks Hiina või Islandi suursaadik teistele neid pilte näidates hukusega öelda, et see on Eesti presidendiproua tehtud foto ja see on kena. Eestis on oskajad inimesed, kui juba esileedi suudab midagi sellist.  Mina olen nüüd juba 2 aastat kõik oma vabad hetked pannud fotograafiast lugemisse. Seni pole ükski “äss” mulle kasvõi pooltki vihjet andnud. Sitaks on muidugi tunnistatud, kuid seda on tehtud üleoleva põlgusega .. ja ennast kõrge posti otsa säädes… Muidugi Merle Värvi suunas saab kiidusõnu saata, sest tema on ainus, kes on tõeliselt häid vihjeid jaganud

Seega igasugu “staarfotograafid” ja muud “tähtisfotograafid” võtke nüüd oma jalad kõhu alt välja ning jagage oma tarkust ka sinna, kuhu seda oleks vaja. Enesetähtsus ja sabakergitamine jätke koju ja tehke ka eesti riigi heaks üks liigutus, mis oleks meie riigiauks ja uhkuseks.

Õppida või moosida?

Vahel mind vihastab. Vahel paneb nördima. Vahel tahaks kõva häälega karjuda või kellegile sitasti öelda.. Kuid vahet niikuinii pole.. sest ei räägita, ei öelda .. ja ammugi ei õpetata.. Selle tulemuseks on kaos.. kaarditäied rämpsu .. ja need kes suudavad “naise särava aupaiste valguses” (kes on tõesti hea) vahet teha sodil ja teral… siis need kiidavad takka prahile, et oleks ise selles “aupaistes” ning nende hiilgus ei tuhmuks.. Aamen. Seega on kujunenud välja terve “ühik”, kelle jaoks “ilumeel” on emotsonaalne ja tehniline pool võrreldav vana hea karburaator mootori tööpõhimõttega .. tõmbame toore peale, küll kuidagi läheb.

Nii ma siis kirusin ennast ja veelkord ennast. Kuna olen ise olnud pikka aega ( aasta on ikka üsna pikk aeg) nüüd netis tuhnija ja info “terade” kaupa koguja, siis ei oska ma oma “terasid” edasi anda. Samuti nõuaks see terade kokku panemine üheks tervikuks praktikat, mida mul pole Seega ainus mida öelda oskan on kõrvalt näidata või ette teha, et edaspidiseid vigu saaks vältida.. Need, kes on selle tee läbi käinud, need aga küsivad selle õpetamise eest sellise hinna, et nuta juures. Muidugi ei saa rääkida sellest, et klaasil ja klaasil on vahe ja kohati mäekõrgune vahe…

Jääb loota, et pildil olev noorsugu, kes  harjutab hetkel oma seebikatega saab niikuagele, et kui nemad kunagi suureks kasvavad, siis on neil olemas vanemate ja vanavanemate kogutud tarkused, millest on moodustunud teadmiste varamu ja neile seda on oskus jagada. Tuleb tõde tunnistada, et üks neist noortest hoidis esimest korda aparaati peos ja isegi selle automaatse seadistusega suutis ta mõned päris asjalikud hetked tabada..

orginaal - ilma igasuguse töötluseta

Seega lootus on ja jääb… tulevik on tehniline ja oskuslik.. emotsioonid tulevad ja lähevad.. tehnika jääb..  ( p.s. ühest Oskarist sai kah kena pildi, mida ma siinkohal ei lisa postitusele)

Teema sulgemine

Nii, et poleks segadust – tänasest mina ei räägi jõulude teemal. Ei taha kuulda midagi jõuludest ja sellega seonduvast. Ma püüan seda kõike vältida niipalju, kui annab.  Minu jaoks pole seda kõike olemas. Lapsed on oma jõulupeod ja kingid ning rõõmu saanud. Mees oma peod pidanud. Mina ei pääsenud haiguse tõttu oma nö. tööpeole. Kui aus olla, egas ma sinna just ka kippunud.  Seega, teema on suletud.

Ma tõesti loodan, et keegi ei hakka seda lääget ila nimega JÕULUD  mulle ninna toppima ja nõudma, et ma hea näo pähe teen ja “rõõmustan” kohustuslikus korras…

Üks soov mul on – ma tahaks olla karu, kes saaks nüüd talveunne ennast keerata ja ennem, kui see jõulukoletis on on läinud, ei peaks ma ärkama…

Alatud hetked…

Vaatasin ja jälgisin ühe pildi lugu… See on õrnuse ja mõttepausi koht. Väga stiilne ja iseloomulik sellele inimesele, kes selle on pildistanud. Ometigi selle pildi peamine hetk koorub välja alles siis, kui üks teine inimene on aru saanud, et temal pole selle kõige tähtsamana kohta. Siis tuleb ta ja viskub dzotile ning teeb näo, et nii see peab olema. Sarnast käitumist olen ma jälginud pikema aja jooksul. See on toimuud korduvalt ja korduvalt…

Esiteks teeb see kurvaks. Kurvaks, et sellist nautimise rõõmu ei ole. Selline siiras ja vahetu hetk läheb kaduma.  Ma tunnen, kuidas teatud kooslusest hakkab mul vaikselt siiber saama ja just sellel põhjusel, et ettekujutus iseendast on nii kõrgel, et kõik teised tuleb sellest lähtuvalt porri tallata. Vahel ajab see marru. Vahel tekitab lühise. Ma ei ole enam ammu ühtegi emotsiooni kuhugi riputanud. Või siis mõne vana emotsiooni… Just seepärast, et kaitsta oma emotsioone selle enesetähtsuse eest. Aga elu läheb edasi … kurvastamised tuleb ära kurvastada ja siis edasi minna… Mitte lasta ennast kitsarinnalisusel mõjutada… Aga pahane tahan natuke aega olla. Just selle peale, et õppimise asemel tegelevad mõned inimesed sellega, et käivad oma isikut teistele pähe määrimas.. mis juhtus mõned päevad tagasi ….

Täna ma võtan jälle fotoka kaasa.. jääb loota, et õhtu tuleb eriline

Kaitstud: Tahaks vastu lõugu anda…

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: hirmusündroom

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: