Täna varahommikul oli mul valik, et kas ma triigin, koristan või siis kirjutan blogi. Inimene on loomuses laisk, seega valisin kõige vähem energiat nõudva asja – blogimise. Muidugi on igasugune blogimine egotripp ja eneseimetlus, siis egas mina kah sellest patust prii ole. Kuna eile ei lastud mul nautida ühte tobedat ameerika action filmi, mis oleks minu “egotripi” vajaduse rahuldanud, siis tuleb mul kirjutada. Kirjutada aga tahaks ma nendest “staaridest” keda meedia on sünnitanud, sest mind sunniti filmi vaatamise asemel sellele mõtlema.
autor: ninataga
Mõneti on see mõte mul juba peas keerelnud tükk aega. Kuidas kuramus sünnivad sellised monstrumid nagu eesti staarid … minu mehe sõnastuse järgi alati kui ta mõtleb Baari Paavo, Bussi Pirjo või Farmi Gabrieli peale, tahaks ta sinna otsa lisada veel Kämbla Kati ja Pihu Pille.. Kui aus olla, siis egas ta ei eksi. Ikka on vaja kedagi, kelle suunas tomateid loopida. Olgu see siis kas „maag“ Hannes või siis staarmetroseksuaal Vaido Neigaus … mingid imetlevad, mingid loevad ja põlastavad, sealjuures ennast paremaks pidades, mõned lihtsalt loevad ja irvitavad ning siis on mingi osa inimesi, kellel pole sellest sooja ega külma, kas meil on eestis üks või kaks staarmetroseksuaali või pole neid üldse, sest see kõik ei lähe lihtsalt korda.. Tunnistan ausalt, et ma oleks ka ise sellest „väärtmeediast“ eemal, kui mul poleks kodust „infopunkti“, kes loeb ja targutab etteantud teemal. Samuti veab mind vahelduva eduga vestlusse nendel teemadel ning et arutleda tuleb mul seda haiget „eesli ila“ lugeda ja tõdeda, et kollane meedia sünnib vaid peldikusse lugemiseks riputada…
Ometigi on see fenomen, kuidas mingisugustest inimestest tehakse „staarid“ meedias ja siis peaks kogu eesti lugema ning neid „staarideks“ pidama? Tihti tekib küsimus, kuidas on meil nii palju inimesi, kes tahavad ennast sellise mõttetusega samastada? Meedia on ju võrdlustelt loodud, et kas vastandud või võrdled… samastud või põlgad..
Meedia loob trende, moode, viise, laade, suhestust ja samastust. Tahame või mitte, kuid nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Ometigi, kui veel aastad 20 tagasi selline tühine tühisus läbi ei läinud, siis nüüd see müüb… Nüüd räägitakse sellistest asjadest nagu väärtusest ja nendest kes seda ei tarbi tehakse tühised molekulid. Ometigi edasiviivaks jõuks ei ole tühised seebimullid, mis on siis täis puhutud meedia rahaahnusest tulenevalt sooja õhku, vaid tegudel põhinevat tegevust.
Vaadates vahel seda, kuidas mingid kodanikud tundide viisi hõikavad Twitteris mingeid lauseid või kirjutavad enesekiitvaid lausekesi Facebooki mõttekasti, siis tuleb ahastus peale. Kangesti tahaks mõnelt kodanikult küsida, et „oot mida sa öelda tahad“, siis selle vastuseks tuleb lõputu ving ja hala…
Minu arust on põhjus selles, et inimesed tahavad näida, mitte olla. Tegudel põhineva maailma aeg on otsas. Mehed, kes enam ei pea mehed olema, hakkavad metroseksuaalideks ja naised, kes oma kohta ei tea hakkavad rääkima sellest, et inimesed peavad kõik ühte nägu olema, kandma riideid 0 suuruses ja olema bitchid, sest kõik muu on ju ometigi vale…
Aastaid tagasi süüdistati Mart Laari selles, et ta on lapsesuu. Ta räägib asjadest nagu nad on, mitte ilustades ja kauneid krutskeid juurde ehitades. Kui aus olla, siis võis isegi öelda paljude asjade kohta, et nad on asjad iseendas. Maailm oli terviklik paik ja selles tehti asju, millel oli hind. Kõik oli lihtne ja tegudel põhinev. Nüüd aga lugedes ajalehti tekib kohati tunne, et kus on lugu?
Alles hiljuti kirjutas ühe maakonnalehe ajakirjanik jutukese, kuidas ta hommikukohvi jõi ja koera sügas… Ma ise poleks vist seda avastanud, kuid mu kodune lehelugemise masin avastas selle. Otsisin siis selle artikli ka täna välja ja vahtisin seda jahmunud pilgul. No ei ole enam meediat. On „koletis“, kes toodab „staare“ mille ainsaks väärtuseks on see, et seda saab „tomatitega“ loopida ja BÖÖ karjuda. Kuid kes seda ostab? Ma ei ole kuude viisi Delfit lahti teinud. Viimati avasin selle lehe, kui avastasin oma blogist selle, et mingis nädala kokkuvõttes oli mingi blogi link sisse viidud. Siis ma kah peale pisukest mõtlemist ei olnud mitte meeldivalt tänulik vaid olin pigem pahane, sest minult polnud keegi luba küsinud.
Ajakirjandus sünnitab koletisi, sest kuidagi teisti seda hinnata ei oska. Tsirkus ja trall on see, mida inimesed lugeda tahavad. Isegi autode hinnangud on viimasel ajal siin seal lugedes nagu 6 aastase poisikese kirjutatud. Isegi mina tahaks autost rohkem teada, seda kuidas mingi vend ennast autos tunneb, see mind absoluutselt ei huvita….
Hiljuti avastasin ühe noore ( kes kurat seda muidugi teab, kui noor ta on 
) ajakirjaniku Roone Roosti, kelle lugu oli lahe lugeda. Lugesin ja sisu oli olemas. Lugesin arhiivist lugu ja jälle.. sisu oli olemas. Tegudel põhinev maailm oli täiesti toimiv. Kuid kurvaks teeb see, et need on üksikud terad meedias. Enamus on staarmetroseksuaalsusest kirjutav ja kollaselt lokkav meedia….
Enamus mu tuttavaid teab, et mina ei tarbi just alkoholi, kuid viimased 5 päeva on mul tunne, et tahan Rummi, colat ja laimi. Võib-olla poleks seda tunnet isegi tulnud, kuid üks kodanik FB-s deklareeris hulga alkoholi põlastavaid üllitisi. Mis olid nii silmakirjalikud, et ajas öökima. Elementaarsete asjadega vehkimine ja põlastamine tekitas tunde, mida ükski alkoholireklaam pole siiani tekitada suutnud – tahtmise alkoholi tarbida.
Seega kulla sõbrad, kõik kes te tahate mind sünnipäeval meeles pidada ( ups, see on varsti ) ühinege ja kinkige mulle pudel rummi J Ma usun, et enamusel on mu mobla olemas ja piirkonnas on vaid üks Smartposti kastikeskus… PROOSIT!
Posted by ninataga 
Tallinn Time
