Täna ma mõistsin, et talve-kevade vahepealne on minu jaoks kõige hullem aeg. Igal aastal siis, kui lumi pole veel läinud ja öödes on kõvad miinuskraadid hakkab minus tekkima kohutav masendus. Kui teistel on sügiskaamos kallal, siis minu jaoks on see huvitav talvealguse aeg, kus kõik muutub ja kõik on uus. Kui aga kevad ei tule… ja ikka taevast vaid päikese asemel sajab valget ollust, kuigi juba peaks maast ennast märtsikellukesed ninasid pistma ja esimesed rohulibled pead tõstma – muutun ma lohutamatuks.
Nii põen ma hetkel seda kohutavat kevadmasendust, kus ka isegi Kevadtorm pole hakanud ning kõik on nagu ühes suures lumme uppunud õudsas unenäos. Väsimus on selline, et isegi ootamatult minult küsitus nime ei suuda ma ilma pudistamata välja öelda.
Ma usun, et esimene roheline maalapike, mis hakkab lume alt paistma ja millele paistab päike on minu jaoks vast esimene positiivne märk ning peale seda tuleb ehk ka minusse uus hingamine. Seni aga käin ma ringi vist nagu surnumatja ja palvetan, et homme lund ei sajaks.. ja ülehomme samuti mitte.. ja see kohutav talv ometi kord oma uksed sulgeks ning kevade koos päikese ja linnuksetega välja laseks…

Posted by ninataga 








Tallinn Time
