Kaitstud: Kogu Taskute tõde

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Lahti seletatud asjad

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Natuke teistmoodi siis

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Ma ei ole mees!!

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: hullumeelse aja algus

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Haiguste ravi

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kokanduse õudusunenägu: Rulli keeratud kamar

Kartulitoitudest on natuke isu otsas. Eile söödi meie majas isegi riisi, mis on tõeline ime. Täna aga teen jälle kartuli-kaalika plovi ja sinna juude siis rulli keeratud kamarat. Mida muidugi saab ka hiljem võileiva peale lõigata. Aga need rullid on minu jaoks ammu unustatud vana ja meelde tuletatud uus. Kunagi lapsepõlves saime maal seda võileivale, kui suvel heinamaal heina kaarutasime. Ise pole ma seda teinud seni, kuid vanatädi Senni oma oli alati imehea. Nuh ma tegin nüüd järgi ja etteruttvalt võin mainida, et maitse oli sama

300g seakamarat

100g veisehakkliha

1 sibul ( keskmine)

3 porganit

soola

pipart

sealiha maitseainet

Grossi pood on selline tänuväärne koht, kus ikka sellist asja nagu seakamar vahelduva eduga saada võib. Nii ka täna, suutsin letitaga olevale tädile silmi teha ja sain just sellise ruutküliku suuruse kamaratüki. Selline 15×30 cm.

Kamarat suurt ei töötle, vaid pesin üle ja raputasin peki poolele ( seda midugi kah, et pekki polnud küljes) soola ja sealiha maitseainet. Hakkliha lasin kergelt pannilt läbi, et sibulga seguneks ja maitseained sisse tõmbaks ennast.

Võtsin selle kamaratüki, laotasin hakkliha peale ja kõige peale panin pooleks lõigatud porgandi. Keerasin kogu kupatuse rulli ja vedasin niidiga kinni.

Tekkis selline toru. Kuna mul on ümarad potid vaid, siis pidin selle tüki pooleks lõikama, muidu poleks mahtunud potti.  Otsad jäid vastu poti külge. Panin keema veega, millele lisasin tiba soola. Vett panin umbes niipalju, et kolmveerand rullist oli kaetud. Lasin korra keema ja siis hautasin nõrgal tulel mingi 30-40 minti. Valmis ta oligi, isegi liiga pehme sai. Juu oli noore sea kamar.

Aga lapsepõlv maal vanatädi Senni juures tuli meelde.. heinalõhn, värske piim. Muidugi meie lapsed Rein, Eve  ja mina, kes siis istusid laudatrepil ning mugisid kamararulli leiba.. NÄMMA!